MMi-i KOLUMN | Hannes Kaasik: õnnejumal jättis tempo liiga alla võtnud Senegali maha
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Senegal-Kolumbia mängu järel jagas kommentaare Hannes Kaasik.
Tegemist ei olnud selle MMi kõige põnevama mänguga, aga samas polnud see ka ühestki otsast igav. Eks alagrupi kolmanda vooru mängudes nii need kohtumised lähevadki. Mängu esimesel veerandtunnil oli väga vähe võitlust ja vigu. Pall liikus ja mehed liikusid kaasa, aga ei olnud kedagi, kes läheks otseselt palli pärast väga meeletult võitlema.
Avapoolaja teine veerandtund tõi meile selle MMi tõusva tähe ehk VARi otsuse penalti näol, mis esmalt anti ning mida suure tõenäosusega kõik telerite taga ootasid, kuid hiljem siiski ära võeti. Me kohtunike hulgas nimetame seda klassiruumi-otsuseks ehk kui meil on 3-4 head kaameranurka ning väga hea aeglustus ja suurendus, siis oli ikkagi näha, et kaitsemängija, kes end libistas, üritas mängida palli ja ka tabas seda. Tema esmane kontakt, mis läks vastu ründemängijat, ei kukutanud ründajat. Seega ei olnud nii, et kaitsemängija oleks selgelt mänginud esmalt ründaja pikali ja alles siis tabanud palli. Kohtunikku aga ma esmase penaltiandmise eest väga ei tapaks, sest see, kuidas kohtunikud otsustavad nii-öelda live’s ehk otse mängus, andis talle täieliku õiguse sellise otsuse langetamiseks. Ta nägi seda, et kaitsemängija tuli tagant libistades, pall jäi puute järel praktiliselt samasse kohta ega liikunud selgelt eemale – selliste infokildude kokkuliitmisel võtadki sa vastu sellise otsuse. Nagu ma teame, muudeti kohtuniku esialgne otsus ümber, aga mida VAR selles mängus väga hästi veel näitas, oli kohtunikepoolset inimlikkust. Seda, kuidas kohtunikud tahavad teha häid esitusi ja kuidas nad hoolivad mängust. Kohe, kui kohtunik sai aru, et ta oli eksinud, oli tema silmis näha pettumus, et läks untsu. Samuti näitas see kohtunike sisemist tugevust, sest see ei viinud teda rööpast välja ja ta suutis mängu edasi juhtida nii, nagu poleks seda intsidenti olnudki.
Esimese poolaja viimane veerandtund oli võrreldes esimese veerandtunniga natuke intensiivsem, mõlemad meeskonnad olid mängus sees, aga ei mindud meeletult jõuliseks või võitluseks. Võis arvata, et Kolumbia jaoks läheb kõik kokkuvõttes ikkagi halvasti, sest nende suurim staar James Rodriguez võeti välja ja kuskilt ei paistnud, et see mäng läheks kuidagi nende kätesse.
Poolajapausil tehti kindlasti sütitavaid kõnesid ja oli näha, et teisel poolajal tempo selgelt tõusis ning mängiti jõulisemalt. Ja võib öelda, et seda mõlema meeskonna poolt. Kui esialgu ei näinud me taktikalist mängu, siis pärast 60. minutit, kui Poola asus paralleelses mängus Jaapani vastu juhtima ja seis oli soodne nii Senegalile kui Kolumbiale, muutus kõik. Kohe oli näha, kuidas üks pool enam väga ei üritanudki midagi ja see oli eriti meeltmööda Senegalile, kes tempo täitsa alla võttis. See neile ka saatuslikuks sai, sest jäädi täielikult uinuma ja selle kasutas Kolumbia kavalalt ära. Paraku tuleb Senegali kohta öelda, et kui sa sellises olukorras nüüd ärkad, et enne on sul kõik olemas olnud ja seis hea, kuid nüüd pole enam mitte midagi alles ja hakkad meeleheitlikult väravat taga ajama, siis sageli jätab õnnejumal su maha. See juhtuski Senegaliga täna. Võib-olla ei saa nad siiamaani aru, mis juhtus: ühel hetkel oli kõik hästi, aga homme peavad hakkama asju pakkima.
Kohtunike kohapealt oli aga täna hästi juhitud mäng, kui jätta välja see penalti-olukord. Väga positiivne mulje jäi tänasest partiist.
