Analoogiline olukord oli 2017. aasta maikuus Uus-Meremaal Aucklandis, kus 9. World Masters Games võistlustel tõi Rašid Abeljanovi resultatiivne mäng meeste 60+ vanuseklassis kuldmedalid Kalev Eesti võistkonnale veteranide olümpiamängudel. Siis alistati pingelises finaalmängus Austraalia Megabucks meeskond samuti ühe punktiga, kusjuures alagrupimängus oldi samale võistkonnale kaotatud.

Väärib rõhutamist Rašid Abeljanovi võime end ja kogu meeskonda mobiliseerida otsustavateks kuldmedalimängudeks. Just tema resultatiivne ja tark mäng otsustas mõlema kirjeldatud finaali saatused. Varem polnud Kalev seenioride 60+ korvpallimeeskonna liikmed võitnud tiitlivõistlustelt kuldmedaleid. Kolmedelt järjestikulistelt FIMBA Euroopa ja Maailma meistrivõistlustelt saadi hõbemedalid. Nüüd siis kaks kulda järjest, kuigi teine koos Leedu Statyba 60+ võistkonnaga, mille koosseisu kuulusid ka endine Statyba tippmängija Edmundas Normantas ning treeneripingil Kaunase Zalgirise kauaaegne mängujuht Vitoldas Masalskis.

Rašid Abeljanovit võib nüüd pidada Eesti kõigi aegade parimaks veterankorvpalluriks, kelle auhinnakapis on kõige rohkem tiitlivõistluste medaleid. Enamus neist on saavutatud Kalev Eesti võistkonna koosseisus, kuid paljud lisaks veel Leedu või Venemaa võistkondade koosseisus.

Eesti 100. aastapäeva aastal tasub meenutada, et Rašid sündis 26. juunil 1954 Krimmi tatarlaste pagenduses olevas peres Taškendis. Eestiga on ta seotud juba alates 1971.aastast kui Võrus toimus Eesti ja Usbeki noortekoondiste ühine treeninglaager. NSVL noortekoondise välisreisides ei saanud Rašid aga osaleda, sest tema isa oli osalenud meeleavaldusel krimmi-tatarlaste enesemääramise õiguste kaitseks.

Abeljanovi kutsus Eestisse elama treener Heino Lill, kes ise tõi ta Taškendist 1974. a. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda õppima. Juba 1977.aastal mängis Rašid TRÜ, Kalevi ja Eesti koondises. Kalevis ja Harju KEK võistkonnas mängis ta veel 35 aastasena ning lahkus 1989. a. kui avanes võimalus minna mängima ja elama Ungarisse, kus aitas Szolnoki meeskonnal kahel korral tulla Ungari meistriks. Seejärel treenis ta kümme aastat Szolnoki linna naiskonda ja meeskonda ning Ungari koondnaiskonda. 1997.aastal kandideeris ta Kalevi peatreeneri kohale, kuid ei osutunud valituks.