MM-i KOLUMN | Kaire Palmaru: Argentina jäi passiivseks

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Argentina - Horvaatia kohtumise järel jagas mõtteid Eesti naiste koondise rekordinternatsionaal Kaire Palmaru.

Kindlasti ootasin sellest mängust põnevat vastasseisu, sest Argentinal oli hädasti punkte vaja. Tegelikkuses kujunes kohtumine huvitavaks hoopis sellest seisukohast, et millal lõpuks Argentina mängima hakkab.

Mõlemad meeskonnad alustasid suhteliselt rahulikult ja lükkasid vajadusel kaitseliinis söötu. Argentina üritas võimalusi otsida pigem lühikeste söötudega mööda maad, kuid tundus, et neil oli raske leida käike ettepoole, sest eespool olevad mängijad ei pakkunud piisavalt palju avanemisi. Esialgu kulges mäng rohkem Horvaatia poolel. Argentina tegi seal kohati kõrget pressi ja vastastel oli raske oma mängu üles ehitada. Mõlemad meeskonnad jõudsid ka mitmel korral rünnakule, aga viimasel kolmandikul ei suudetud otsustava sööduga leida oma mängijaid.

Esimesel poolajal omasid mõlemad võistkonnad ohtlikke momente, kui näiteks Argentina kaitseliin jäi palli vaatama ja Horvaatia mängija unustati täiesti üksinda. Teisel pool väljakut tekkis olukord omakorda Argentinal ja oleks Messil number suurem putsa jalas olnud, oleks ta võib olla varba vahele saanud ning värava löönud.

Horvaatia esimene tabamus oli ilmselgelt eksimus väravavahi poolt, kes tundus algusest peale natuke ebakindel oma tegutsemises. Kindlasti oli see suureks pettumuseks, aga kui sa mängid sellisel tasemel ja sa tead, et sul on vaja mängu võita, siis sa pead võistkonnana leidma lisamotivatsiooni, et sellest olukorrast välja tulla.

Pärast avaväravat tehtud esimesed vahetused tõid Argentinale ründesse ka aktiivsust juurde, kuid kahjuks ei kestnud see kaua. Kui Argentinal oli vaja rünnata, siis tihti jäi viis meest kaitseliini ja nii pall kui ka mängijad seisid. Tundus, et justkui oleksid nad üritanud vältida Horvaatia kompaktsuse sisse minekut, kuid teisi võimalusi ka ei leidnud.

Teise värava puhul oli hea löök Modricilt, kuid Argentina kaitse tegutses sel hetkel pressingut tehes passiivselt. Kolmanda värava puhul tundus, et Argentina oli juba veidi alla andnud ja Horvaatial lasti enda karistusalas liiga vabalt tegutseda.

Üldiselt võib öelda, et Argentina jäi terve kohtumise jooksul passiivseks ja oleks pidanud näitama aktiivsemat mängu ning palli kiiremini liigutama. Horvaatia seevastu mängis väga hästi, kaitses oldi võistkondlikult kompaktsed ja tänu sellele võeti ka vajalikud kolm punkti.