Kuuekordne maailmameister Rasmus Haugasmägi: olen näinud kaks korda kõrvalt, kuidas veemotosportlane elu kaotab
2017. aastal maailma parimaks veemotosportlaseks pärjatud Rasmus Haugasmägi (25) on poole oma elust paadis veetnud ja seda medalisajus. Möödunud nädalavahetusel vormistas Haugasmägi oma kuuenda järjestikuse veemoto maailmameistritiitli klassis OSY – 400.
Rasmus jõudis veemoto juurde 2005. aasta talvel, kui veemotoklubi juurde paati vaatama sattus. Samal kevadel tegi ta esimesed trennid ja startis ka võistlustel. „Ise sa selle ala juurde suure tõenäosusega ei satu, olenemata sellest, et ka meie klubis võetakse kõik noored avasüli vastu. Minu puhul oli lüliks klubiga seotud peretuttav, kes mind sõitma kutsus.”
Tänaseni treenib Rasmus Tartu Kalevi veemotoklubis Üllar Põvvati juhendamisel. Üllarile lisaks kuuluvad meeskonda veel tema poeg Henry Põvvat, Kaarel Vihermäe ja Rasmuse kaksikvend Hannes Haugasmägi. Erinevate ülesannetega aitavad kaasa ka Rasmuse pereliikmed.
Iga kilo ja detail on arvel
Veemotos tagab edu oskus paadi iga aspekti kontrollida, hooaegade jooksul kasvab sõitja paadiga kokku. Selle jaoks harjutatakse ja testitakse, et kõik oleks viimase peal. Enda vormis hoidmiseks keskendub Rasmus kardiotrennile (jooks, ujumine), kuna lihastreening võib tekitada kaaluprobleeme. „Võistlusklassid ei võimalda nii pikal mehel nagu mina suure kaaluga võistelda. Iga lisanduv kilo võtab natukene kiirust maha. Siiani oleme hästi kaalus püsinud.” Enne võistlusi võtab Rasmus ette näljutamisi ja mängib piiril, et ta selle arvelt jõudu ei kaotaks. Peamiselt tähendab see söögiga tagasi tõmbamist ja rohket saunas käimist. „Keha saab päris palju koormust. Olen üritanud hoida keha selliselt, et kaal oleks hooaja lähenedes juba soovitu kandis. Vahetult enne tiitlivõistlusi teen aga suurema pingutuse. Teen pigem kõike ja rohkemgi, et parimal viisil valmistuda. Siis ei pea pärast kahetsema.”
Rasmus on oma positsiooni korduvalt tõestanud, aga tunnistab, et enne võistlusi pole tegelikult aimugi, mis tasemel konkurendid sel aastal on. Kõigeks tuleb valmis olla. Viimastel aastatel keskendub ta tiimiga just kiirendusele, et stardist hästi minema saada, ja siis tuleb tegeleda positsiooni hoidmise taktikaga. Nii saab Rasmus kindlat sõitu teha ja ei pea tegelema koha parandamisega.
Arutuid riske ei võeta
Paar korda karjääri jooksul on Rasmusel ka õnnetusi ette tulnud. Väiksemaid viperusi tuleb ette pea igal võistlusel, kuna sooritusest üritatakse maksimum välja võtta. „Eelmisel aastal juhtus mul üle külje keeramine hooaja esimesel võistlusel, mis oli juhtumisi ka maailmameistrivõistlus. Ükskord lendasin kiiruselt 140–150 km/h paadiga otse õhku. Väga harvad on juhused, kus keegi on kaotanud oma elu, aga olen seda ise kahel korral kõrvalt näinud. Üldjuhul on see erinevate asjade kokkusattumise tulemus.”
Võistlused toimuvad ühisstardist ja koos esimesse pöördesse minek on üks kriitilisemaid hetki. „Üldjuhul kõik teadvustavad, et olukord on niigi riskantne ja ei ole mõtet seda kellelegi veelgi ohtlikumaks muuta. Ohtlikumad on hetked, kui satud mugavustsooni ja tunned end rahulikult. Aga isegi kui rajal tuleb mõni oks ette, muudab see sõidutrajektoori ja peab suutma kiiresti reageerida.”
