MM-i KOLUMN | Teet Allas: võtmeküsimuseks jääb Hispaania talendi realiseerimine
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Iraan – Hispaania kohtumise järel jagas mõtteid Teet Allas.
Iraan – Hispaania kohtumises läks vastamisi kaks eri stiili viljelevat meeskonda ning kontrast kahe meeskonna vahel oli silmnähtav.
Nagu enne mängu ennustati, alustas Hispaania võimsalt, kuid Iraani kaitse sai kenasti hakkama - seda tänu hingestatud kaitsemängule ja hispaanlaste rabistamisele. Hispaania üritas lühikeste söötudega jõuda iraanlaste värava lähistele, aga mitte väga edukalt. Tundus, et Hispaania keskkaitsja Sergio Ramos tegi avapoolajal rohkem sööte kui terve Iraani meeskond kokku.
Hispaanlased vältisid esimesel pooltunnil tsenderdusi kasti. Tundus, et nad teadsid, kui head on iraanlased õhus. Sellegipoolest külvas esimene korralik tsenderdus suurt paanikad Iraanis kastis. Nad mängisid avapoolajal nii madalal, et palli võites ei tekkinud kontrarünnakuteks võimalusi, sest ainus ründaja oli poolkaitsja positsioonil ja hispaanlased oma pressinguga kohe jaol. Iraanlased suutsid esimese 45 minutiga oma eesmärgi täita, sest taga hoiti null ning Hispaania ei suutnud kuidagi Diego Costat oma ründemängu kaasata.
Kui kaua jõuvarud kestavad?
Teine poolaeg algaski taas Hispaania meeletu tahtega lüüa kiirelt värav, kuid hoopis iraanlased said oma senise parima võimaluse. Pikast audist tagasi põrkunud pall virutatati iraanlaste poolt nagu kahurikuul hispaanlaste värava suunas. Kogu Hispaania rahvas oli korraks ehumunud, kuid pall ei olnud nende õnneks väravas. Pall vuhises napilt mööda ning David de Gea oleks olnud võimetu. Kuid kohe järgmisel hetkel oli pall juba teisel pool väljakut ja esimest korda leitud Costa sai õnnega pooleks kirja oma kolmanda värava sellel MM-finaalturniiril.
Iraanlased pidid seejärel hakkama riske võtma. Värav muutis totaalselt mängu ning mehed, kes terve senise mängu jooksul polnud palliga saanud mängida, olid leidnud viisi, kuidas ohtlikud olla. Korra saadi ka pall väravasse ning pulsid olid laes, kuid otsuseks suluseis ning tabloole jäi Hispaania üheväravaline eduseis.
Hispaania oli seejärel rünnates edukam ja ohtlikum vasaku ääre kaudu, kus võeti julgelt üks-ühele iraanlaste paremkaitsjat ette ja tekitati omi võimalusi. Selge oli see, et miski polnud veel selge, sest Iraan suutis kaitses ikka veel endast maksimumi anda ja samal hetkel leiti veel jõuvarusid, et rünnata.
Mõlemad meeskonnad suutsid ka kohtumise lõpus ühtlase pillide puhumise saatel, mis üsna imelikku suminat tribüünilt tekitas, suure hingega rünnata. Iraan üritas nõelata ja sai ka mitmeid häid võimalusi, kuid Hispaania vastu jäi sellest siiski väheseks... Suurem võttis oma.
Kas Hispaania laeks võib jääda (vaid) poolfinaal?
Diego Costa värav andis eilsele mängule väga palju juurde, sest teine poolaeg oli oluliselt tempokam ja pealtvaatajatele atraktiivsem. Suured staarid pidid kõvasti pingutama, sest Iraan näitas meeskondlikult korralikku mängu.
Hispaanlaste jaoks on edasisel turniiri võtmeküsimuseks see, et kas oma mängu suudetakse veelgi kiiremaks, mitmekülgsemaks ning efektiivsemaks muuta, sest seni pole nad eriti veenvad olnud. Võimalik, et selles on oma osa enne finaalturniiri toimunud treenerivahetusel, aga samas oli ka põhimängijatel väga pikk hooaeg ning lisaks ei saa alahinnata ka surve all mängimist, kui oma rahvas ootab võitu. Usun, et nende kvaliteet viib neid siiski tänavu poolfinaali, aga mis saab edasi? Eks me näe!
