MM-i KOLUMN | Brent Lepistu: Horvaatia ja Nigeeria – vabandage, kuhu suunda need väravad jäävad?
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Horvaatia – Nigeeria kohtumise järel jagas oma mõtteid Eesti koondislane, Norras Kristiansundis mängiv poolkaitsja Brent Lepistu.
Horvaatia ja Nigeeria kohtumisest pidi kujunema mängupäeva huvitavaim vastasseis, kuid kui meeskondadel kaovad värava koordinaadid ära, siis tulemus oli teie ees.
Nigeeria suutis kaitsefaasis mängida distsiplineeritult ja see toimis, aga sellega ka nende positiivsed omadused piirdusidki. Aafriklastele ebaloomulik distsipliin tappis Nigeerlaste loovuse ja rünnaku tegevuse täielikult. Nigeeria, kes on ju muidu tuntud kiirete üleminekute ja loovate ründavate mängijate poolest, oma standardeid kindlasti ei täitnud. Meeskonna staar Jon Obi Mikel, kes klubijalgpallis mängib selgelt kontrollivama poolkaitsja rolli oli nihutatud ründaja alla number 10 positsioonile, mis selgelt ei ole temale parimaks positsiooniks. Ainus mängija, kes teisel poolajal ärkas, oli paremäär Moses, aga ülejäänud olid selgelt liigses pinges. Järeldus: meeskonna võtmemängija Obi Mikel peaks mängima meeskonnas selgelt rünnaku alustaja, mitte lõpetaja rolli. Samuti on meestel kaitsest rünnakule lülitumisel vaja leida üles Aarikale omane vabadus, kiirus ja otsustavus.
Horvaatia keskvälja tugevus kujunes nende nõrkuseks. Nägime, kuidas meeskond selgelt tahtis palliga mängida ja seda kohtumist kontrollida, kuid kui keskvälja mehed mängivad söötu selleks, et ilus vaadata oleks ja söötudel eesmärki ründajatele väravaid tekitada pole, siis on tulemus selline nagu eile nägite. Modric ja Rakitic dubleerisid oma tegevust, ääreründajad mängisid väga madalal ja pigem tahapoole, meeskonna tipuründaja Mario Mandzukic üksi seljaga värava poole ning kogu mäng sumbus keskele.
Nigeeria kaitseblokil suurt tööpäeva ei tekkinudki, kuna neid lihtsalt ei pandud kordagi proovile. Järeldus: meeskonna ründeliin peaks oma avanemisi ja küsimisi tegema rohkem suunaga väravale vastaste kaitseliini taha, et üldse ohtlikuks väravale saada. Kui tekivad liikumised, siis kvaliteeti on küllaga ja ülegi, et need pallid sinna toimetada.
Täna oli tunda, et Horvaatia ei mänginud elu ja surma peale. Nigeeria osutus üllatuslikult pettumuseks, sest kui lisada Aafrika satsidele omasele kiirusele, jõule ja loomingulisele nende distsipliin, siis peaks tulem olema oluliselt parem, kui see, mis väljakul toimus. Favoriidiks olnud Horvaatia sai küll tähtsad kolm punkti, kuid kujutan ette, et nende tasemel mängijad näevad koos treeneritetiimiga videoanalüüsi järel mitmeid võimalusi, kuidas enda mängu ohtlikumaks muuta. Horvaatia esitusest Nigeeria vastu piisas, kui kui nad tahavad siin turniiril kaugemale jõuda, siis peavad sellest mängust suured järeldused tegema.
