MM-i KOLUMN | Jarmo Matikainen: Iraan jäi oma mänguplaanile truuks

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Maroko – Iraan kohtumise võttis luubi alla Eesti naiste koondise peatreener Jarmo Matikainen.

Treenerina oli põnev jälgida tänavu MM-finaalturniiri esimese kolme kohtumise seni põnevaimat taktikalist lahingut, kui meelelahutuslikus mängus jäi otsustavatel hetkedel omaväravast peale Iraan. Väljakul läksid vastamisi kaks erinäolist meeskonda, täna tõmbas pikema kõrre kannatlikust üles näidanud Iraan.

Maroko

Maroko kasutas 1-4-1-4-1 formatsiooni, kus Karim El Ahmadi oli nii-öelda lõhkuvaks poolkaitsjaks. Maroko pressis kõrgelt ja sundis seega Iraani pikka palli mängima. Kui esimene kaitseliin ehk ründavam pool oli mööda mängitud, siis tõmmati poolkaitses end kompaktselt kokku. Mulle avaldas muljet hea tasakaal keskkaitses, kus Mehdi Benatia ja Romain Saiss mõistsid teineteist väga hästi ning lisaks oli ka nende keskpoolkaitse valmis iraanlaste kontrarünnakuteks. Üheks võtmesõnaks Maroko mängus oli organiseeritus kaitsetegevuses, kus mängijad teadsid oma rolle kaitsvas rollis ka vastase väljakupoolel.

82. minutil tehti taktikaline muudatus, kus mindi 1-3-5-2 formatsiooni peale. Hakim Ziyech lükati ettepoole ja hakkas Aziz Bouhaddouzi taga nn number kümne rolli. Äärepoolkaitsjad tõmbasid keskele kokku, et tekitada äärekaitsjatele ruumi tõusta. Maroko tahtis haarata poolkaitses arvulise ülekaalu ning sellele järgnesidki head tõusud poolkaitsest nii palliga kui ka pallita.

Maroko otsis täna õigeid söödukanaleid, kuid Iraani kompaktset kaitses ei suudetud murda. Parimad võimalused loodi standardolukordadest, eriti nurgalöökidest. Võimalused jäid poolvõimalusteks, siis võtmesöötude andmisel jäi täna kvaliteedist vajaka ning vahetusmehed ei toonud mängu oodatud muudatust. Lisaks juba mainitud Benatiale, Saissile ja El Ahmadile oli võtmemängijaks ka äärekaitses pallinud Nordin Amrabat.

Iraan

Iraan alustas kohtumist samuti 1-4-1-4-1 formatsiooniga, kaitses võeti sisse 1-4-5-1. Vastane üritati peatata keskväljal või sügaval kaitses. Meeskonna eesmärgiks oli kesktsoon Maroko jaoks sulgeda ja suunata vastane äärtele. Iraani äärtel toimetanud Karim Ansarifard ja Alireza Jahanbakhsh suutsid kontrollida Maroko ründavaid äärekaitsjad. Hea mulje jättis distsipliin ja kannatlikkus kaitses ning kaitsetegevus oli selgelt mõtestatud – et rünnata!

Pärast palli võitmist taheti optimeerida iga kontrarünnak. Sardar Azmoun oli suurepärane mängija, keda pika palliga „sihtida“, sest ta hoidis hästi palli ees ja oli peaga võimas. Mitmekülgne ründaja suutis ka palliga liikuda ja jõuda kaitseliini taha.

Iraani mängustiil arvestas suurepäraselt mängijate individuaalset võimekust ning kontrarünnakutega suudeti täpsete söötude korral alati ohtu tekitada. Sarnaselt Marokole suudeti tekitada ohtu standardolukordades, kui silma jäi ka Ehsan Hajsafi täpne jalg.

Meeskonna võtmemängijateks võis täna pidada väravavahti Alireza Beiranvand, lisaks mainitud ründaja Azmoun, äärekaitsja Hajsafi ja täna poolkaitseliini teistega ühendanud Omid Ebrahimi.

Mäng oleks võinud lõppeda igasuguse tulemusega, sest vaid üks viga...

Kui mäng lõpeb lisaminutite omaväravast 0:1, siis see näitab, et vastased väärisid teineteist ning avavoorus läksid alagrupis vastamisi kaks võrdset meeskonda. Tagantjärele targana võib öelda, et Aziz Bouhaddouzile oleks sobinud tolles standardmomendis mingi muu roll, kui esimese tsooni kaitsmine... Maroko oli küll aktiivsem pool, omas rohkem palli ja otsis võiduväravat, aga seekord saadi kohtumise lõpus hoopis ise valus löök. Sellegipoolest võib mütsi maha võtta Iraani ees, kes suutis kogu kohtumise vältel hoida oma distsipliini ja suutis jääda oma mänguplaanile truuks.