Erivajadusega täiskohaga töötav ema pürib olümpiale

Parajõutõstja Jelena Pipper sai Berck-Sur-Mer’is toimuval EM-il kaalukategoorias kuni 67 kg kvalifikatsioonis kirja 7. tulemuse ning surus 40 kg. Kuigi kodustel treeningutel ja võistlustel on Jelena suutnud jõuda ka 50 kg-ni ja tema parajõutõstmise võistluste rekord on 47,5 kg, on para-atleetide tehnika ja selle hindamisreeglid EM-il mitu korda karmimad kui tavavõistlustel. Oma sporditeekonnast rääkis ta pikemalt ajakirjale Sport antud intervjuus.

Jelena Pipper oli tavakoolis kehalise kasvatuse tundidest vabastatud, aga paraspordiga tegelemist alustas ta 1988. aastal, kui oli 12-aastane. Kohalikelt paravõistlustelt on naine medaleid saanud üle saja, neist umbes pool ujumises ja teine pool sõudmises. Lisaks on medaleid lumerallis, surfingus ja wattbike’is. Rahvusvahelisi medaleid on Jelenal ette näidata ujumises – kuld ja hõbe Rootsi lahtistelt meistrivõistlustelt. Naine on osalenud ka kaugushüppe- ja kuulitõukevõistlustel, Pühajärve aerutamise maratonil ja läbinud mitu korda maijooksu täisdistantsi.
Jelena ja treener Maksim Ignatenko koostöö algas möödunud aasta 18. märtsil, kui avati HC Gym klubi uus saal. Esimest korda treeningsaali uksest sisse astudes oli Jelena eesmärk lihtsalt füüsist tuunida, aga Maksimi käe all avanes märksa suurem potentsiaal ja nii tuligi ümber orienteeruda olümpiamedaleid püüdlema.

Erivajadus pole takistus

Maksim Ignatenko ongi võtnud tavatreenijate kõrval oma käe alla traumade ja erivajadustega inimesed, näiteks jagab ta juhiseid isegi jalaproteesi kandjale. Erivajadus loob treeninguteks küll teatud eritingimused harjutuste tehnikas, kuid trenažöörid ja saal jäävad suuresti meeldivuse ja asukoha otsustada. Kui inimene liigub ratastooliga, tuleb arvestada, et masinate vahel piisavalt ruumi oleks, et liikuma pääseda. Tualett, pesu- ja riietusruum peaks samuti ligipääsetavad olema.

Treener on suureks abiks

„Mõningates rehabilitatsioonikeskustes (nt Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu rehabilitatsioonikeskus, Tallinnas Sõpruse pst 151a) on küll erandina ratastooli kasutajatele mõeldud masinad, mis lubavad abivahendis istudes harjutusi teha, kuid ka tavatingimustes saab koos treeneri või abistajaga asja täiesti aetud. Kasutusel võivad olla ka elektroonilised treeningpäevikud, mis salvestavad korduste arvu ja muud tehnilised detailid (ELIL rehabilitatsiooni keskus, Arigato spordiklubi). Samas saab seda teha ka käsitsi paberil ja treeneri abiga. See on pigem mugavuse küsimus,” julgustab Ignatenko trenni tulema. Tema soovitusel tuleks alguses kindlasti mõelda treeneri kaasamisele, sest personaaltreener näeb erivajadusega inimese eripära palju paremini. Kui inimene omapäi treenib, ei pruugi ta oma potentsiaali objektiivselt hinnata, halvemal juhul on lihtne endale vale tehnika tõttu vigastusi tekitada. Kehaline sümmeetria ja õiged raskused, mis ei rikuks tasakaalu, on üliolulised.
„Mul on näiteks üks jalg pikem kui teine, üks käsi on tugevam kui teine. Selle võrra tuleb keha vastavale poolele teha spetsiaalseid harjutusi. Halvatud jalgade tõttu on rinnalt surumiseks vaja ka laiemat, spetsiaalselt konstrueeritud pinki kui tavaliselt. Harjutuse tegemiseks pean hoidma kogu keha väga sümmeetriliselt,” toob Jelena näite enda kohta.

Pikemat lugu Jelenast loe edasi ajakirjast Sport.