Lahkus olümpiavõitja Mait Riisman
Venemaa meedia teatel viidi Riisman eile infarkti kahtlustusega Moskvas haiglasse, kust ta lasti aga peatselt kodusele ravile. Kodus tabas teda aga müokardiinfarkt ehk südamelihase infarkt.
61-aastaselt lahkunud Mait Riisman valutas tihti südant Eesti spordi ja ühiskonna käekäiguu pärast, ei peljanud omi mõtteid ka valjusti välja öelda.
"Mind imestab, et kogu selle käima pandud valimiskaruselli juures, kus kettide otsas ripptoolidesse klammerdunud poliitkihutajad mööda surnud ringi üksteist taga ajavad ning võidu kisendavad: „Vali mind ja vali meid!“, ei näe keegi laste kehalise kasvatuse osatähtsuse muutmise vajadust koolisüsteemis. Isegi puruaateline EKRE pole oma puhastverd eestluse teooria juures minu arust suud vajalikul määral meie invaliseeritud haridussüsteemi juures lahti teinud. Kõike ju ei saa mõõta hingejõuga. Vahel on raske ette kujutada, millisest tulevikueestlasest me räägime. Kas ainult „Mu isamaa on minu arm“ pisarsilmil lauljast? Aga kõvera selgrooga tüdrukud, ületoidetud või siis luukerelised poisid. Vahel, kui trehvan linna vahel mõnd Kaitseväe vormis noorukit, tuleb hirm nahka. Kas need siis ongi meie kaitsjad? Puhu või pikali," pahandas ta näiteks mullu Delfis.
Tema 2016. aastal ilmunud elulooraamatu arvustuses kirjutab spordiajakirjanik ja kirjanduskriitik Jaan Martinson aga nii:
"Jah, Riisman on tüüpiline olümpiavõitja, kelles peitub meeletu kogus viha, kirge ja tahtmist. Kelle valulävi on uskumatult kõrge ning kes ajab end ikka ja jälle püsti, kui on läbitümitatuna pikali löödud. Mõne lootused kustuvad esimese saadud hoobiga, võitjate lootus ei kustu iial. ” Võidakse ju nähvata – kuradi vant, kodumaa reetur –, aga ta pole süüdi, et tiivad kaugemale kannavad. Ja see ehe ärapanemise rõõm… No ei ole olümpiavõitjad hella südamega, sõbralikud ja toredad. Riismangi saadab Eesti – provintsi – mõnuga p***eauku ja pühib Moskvasse, näitamaks kõigile, sh iseendale, et ta on „karastatud terasest, mitte koolihoovi tassitud roostetanud plekist, mis kõrgahju ülessulatamiseks ei kõlba”. Madalalt lendajad võivad Riismani-suguste poole ju nähvata – kuradi vant, kodumaa reetur, Eesti sulle ei kõlba –, aga maailmakodanik on hingelt maailmakodanik, ta pole selles süüdi, et tiivad kaugemale kannavad."
Tee tippu ja töö treenerina
Riisman hakkas veepalli harrastama 1966. aastal Tallinna Kalevi ujumiskoolis Mati Haljandi juhendamisel. 1974. aastal siirdus ta Moskvasse ning jätkas treeninguid Moskva RÜ meeskonnas Mihhail Rõžaki ja Nõukogude Liidu koondises Boriss Popovi juhendamisel. Riisman kuulus 1974–83 Moskva RÜ, 1983–84 Moskva Torpedo ja 1984–88 Moskva Dünamo veepallimeeskonda.
Riisman võitis 1980. aasta Moskva olümpial kuldmedali ja 1976. aastal Euroopa riikide karikavõitjate karika. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel pälvis ta neli kulda (1979 Moskva RÜ meeskonnas, 1985–87 Moskva Dünamo meeskonnas), neli hõbedat (1975, 1977, 1980, 1981) ja ühe pronksi (1976). 1979. aastal tuli ta Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil Moskva meeskonnas kuldmedalile ja tunnistati ühtlasi turniiri parimaks mängijaks.
Aastatel 1989–91 oli Riisman Moskva Dünamo veepallitreener ja Nõukogude Liidu koondmeeskonna teine treener. 1991–96 töötas ta Prantsusmaa klubi Racing Club de France treenerina, meeskond sai Prantsusmaa meistrivõistlustel hõbeda (1994) ja pronksi (1993). Aastatel 1996–2004 oli Riisman Moskva Dünamo veepallimeeskonna peatreener ning klubi võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika (2000) ja tuli neljal korral Venemaa meistriks (1998, 2000–02). 1997–2000 oli Riisman ühtlasi Venemaa veepallikoondise teine treener. 2005. aastal valiti Riisman Venemaa veepalliföderatsiooni treenerite nõukogu esimeheks. Veel oli ta 2001–11 Moskva Dinamo veepalliklubi president ja peadirektor ning hiljem presidendi nõunik. Riisman on EOK auliige (2002) ja sai 2006. aastal EOK teenetemärgi.
