HOKIKOMMENTAAR | Mis küll juhtus Lätiga?
Terade ja sõkalde lugu on läbinisti äraleierdatud, aga sobib endiselt hästi ja igale poole. Nägin jaanuaris oma silmaga, kuidas Läti hokikoondis ei saanud enne olümpiaturniiri koduhallis üldse pihta, kuidas OM-ile sõitev Kanada mängib ja hävis korralikult.
Aga see sats ei kannata MM-il mängiva Kanadaga mingit võrdlust ning ometi suutsid lätlased võidelda lisaajani ja vaid järgmiste pikkade aastate superstaari Connor McDavidi „võlukepp“ otsustas asja ära. Aga sitked lätlased ei murdunud, edasipääsuks nad pidid võitma Taanit ja võitsidki! Teadagi, kelle järgi nime saanud Elvis Merzlikins hoidis puuri puhtana ja asi tehtud! Ei ole siin midagi, et Elvis has left the building. Elvis jääb paigale, vähemalt veel üheks mänguks.
Pagana kahju, et Riia Dinamo bossidel ei ole nii suurt rahakotti, et klubisse palgata koondise peatreener Bob Hartley. Siis vast poleks see Dinamo KHL-is ka äkki nii väeti ja õnnetu. Tunneme lätlaste üle rõõmu, lõunanaabritel vast juba algas pikk viikend, las pidutsevad, küll hiljem jõuab kõik vajalikud tööd ära teha. Muuseas, viimati jõudis Läti MM-il veerandfinaali üheksa aastat tagasi, toona oli peatreeneriks legendaarne, kuid vastuoluline Olegs Znaroks, kes aprillis jäi ilma Venemaa koondise peatreeneri kohast.
Ütlesin kohe alguses, et suurfavoriidiks on Rootsi. Esmaklassilised lisajõud on kohal ja asi sujub peaaegu õlitatult ning venelased suruti kaotusseisust põlvili. Tegelikult polnud venelastel võiduks eriti võimalusigi, varem või hiljem oleksid nobedad ja osavamad rootslased nad ära karistanud. Viimati kaotasid venelased MM-il Rootsile 14 aastat tagasi ... Ja nüüd ongi üheks veerandfinaaliks Kanada – Venemaa, mis on alati meeletult intrigeeriv. Aga kõigest järjekorras.
Rootsi – Läti. Oleks kõva pauk, kui lätlased edasi saaksid ... Rootsi on kiire, võimas, ei karda mitte midagi, eriti lätlasi. Vist tegelikult ei peaks ka, mitte siin ja praegu. Nende mängus on palju värve ja varjundeid ning peaasi – tahtmist. Teisisõnu – Rootsi võidab. Lätlased on niigi juba rahul ja õnnest uimased.
USA – Tšehhimaa. Paras pähkel. Ameeriklased ei saanud viimases alagrupimängus Soome vastu korraga enam üldse aru, mis nendega tehakse. Aho ja Rantanen kruttisid vaeseid jänkisid, nagu ise tahtsid ... Aga võib-olla oli USA-l ka suhteliselt suva sellest Soomest, edasipääs oli juba ammu olemas. Tšehhide leer on pärast Pastrnaki ja Krejci saabumist muutunud vägagi arvestatavaks. Sellest kohtumisest tuleb kõva andmine, pigem loevad detailid. Panustan ... tšehhidele.
Venemaa – Kanada. Oh jah ... Keeruline, kummalegi koondisele pole paremat ärritajat vaja. Vargsi lootsin, et Kanada on siiamaani jõudes juba kõvem löögirusikas, aga eriti pole. Ja veel need väravavahid. Need mehed oleksid näiteks Slovakkia liigas kõvad tegijad, aga mitte MM-il. Venelased pole ka veel seda nägu, et võiksid kasvõi finaali jõuda, aga võib-olla paari päevaga lähevad. Teine ülikõva madin veerandfinaalis. Kui Kanada saab värava enam-vähem lukku, siis saavad edasi. Ütleme, et läheb lisaajale ja Venemaa kukub välja.
Soome – Šveits. Kui Soome mängib veerandfinaalis nii, nagu USA või Kanada vastu, pole šveitslastel absoluutselt mingit võimalust. Seisku need Niederreiterid, Fialad ja Josid kasvõi kulmude peal. Aga soomlastel on see mäng liiga üles-alla käinud. Kuid võib arvata, et põhjas on ära käidud. Soome läheb poolfinaali.
Kogu see möll läheb pärast puhkepäeva edasi jälle neljapäeval, siis loeb ainult see mäng ja see päev, parandamisvõimalust enam ei ole.
