INTERVJUU | 55. sünnipäeva tähistav Euroopa meister Jaanus Lillepuu: ma pole palliväljakul kunagi jalga sirgeks lasknud

Mälestusväärsel 1987. aastal Euroopa võrkpallimeistriks kroonitud võrukas Jaanus Lillepuu saab täna 55. aastaseks.

Koos õnnesoovide edastamisega on paslik heita pilk legendaarse sportlase pikale karjäärile ning uurida, kuidas kulges vibaliku Kirumpää poisi teekond maailma tugevaimasse, Itaalia liigasse? Maailma tippu. Ning mida peab ta oma karjääri tähetunniks?

Võrus polnud vähemalt omal ajal üldse keeruline võrkpalli juurde jõuda? Kuidas see Sinul läks?
„Palju aitas kaasa see, et talvel polnud tookord lund, vastasel korral oleks mind tõenäoliselt suusatrenni viidud. Enne kooli veetsin kõik talved suuskadel, tõsi, pigem oli see selline Kirumpää lossimäest alla sõitmine ja suuskade murdmine, mitte sõit punktist A punkti B.“

Sattusid noore treeneri Aksel Saali esimesse kuldsesse lendu?
„Võrkpallitrenni läksin kohe esimeses klassis. Hästi palju poisse oli alguses kohal, rivi oli maru pikk. Üleviskamist mängiti, madala võrgu peal 2-2 vastu ja 3-3 vastu. Parri Kruudaga alustasime koos, Tõnu Kelder tuli nõksa hiljem, tema tuli Antslast ja patsutas nagu rohkem korvpalli. Aksel oli meile treenerina autoriteet, ta õpetas ABC selgeks, millest kõik pihta hakkab ja millele see mäng üles ehitatakse. Tänu temale need oskused tulid. Kõike tehti hästi ja südamega. Kusagil B-klassis tuli ÜKE juurde, üle tõkete hüpped ja trepijooksud. Saime aru, et teisi asju tuleb ka teha, ei tasu viilida. Kui see kohale jõudis, siis sealt hakkas tulema, sest ainult pallipatsutamisest jäi väheks.“

Legend räägib, et Saal viis teid külgkorviga motorrattaga suvilasse ÜKE-t tegema. Kas oli nii?
„See on küll tõsi, et käisime seal - kas just motorrattaga -, kord või paar, kruusa lükkamas või miskit lihtsamat tegemas.“

Kusagil istus ju ka Jaan Gutman, kellele meeldis sekkuda treeningprotsessi oma nõuannetega?
„Jaan oli jah seal tihtipeale, kuigi ta otseselt meid ei treeninud, aga ta ei jätnud kunagi võimalust kasutamata, et oma arvamust avaldada.“

Aksel Saal ise on maininud ka seda, et kogu see teie punt oli kõva ka korvpallis?
„Osalesime Võru 3. 8-klassilise kooliga pioneeride sportmängudel, võistkonnas olid kõik võrkpallurid ja jõudsime vabariigis igatahes 8 parema hulka.“

Kas tundsid kohe, et võrkpall on sinu ala või kaalusid ka muid variante?
„Väiksena oli tähtis liikumine, soov midagi teha. Toona oli ju põhiline meelelahutus suvel vuti tagumine ja talvel hoki mängimine. Pallimäng oli lõbus ja ega erilisi alternatiive ka polnud peale kergejõustiku – mis tundus igav. Suusatamine langes ka ära. Keegi kunagi kutsus ka jalkatrenni, läksin Kubijale kohale, aga siis ei tulnud treenerit ja siis jäigi see ainukeseks trenniks. Võrkpallis me kohe võitma küll ei hakanud, C-klassis saime veel näiteks Tartu käest ära, aga alates B klassis alistasime vist küll kõik.“

Olid vist esimene sellest kuldsest Võru plejaadist, kes Tallinnasse TSIK-i (Tallinna Spordiinternaatkool) õppima läks?
„Tookord käis üldse TSIK-i ja muude spordikoolide vahel suur võitlus, et kas lasta lapsi sinna või mitte. Võrust pigem ei tahetud sinna lasta. Mina läksin 10. klassi peale esimest veerandit. Avka (Avo Keel) oli käinud ühe ringi TSIK-is ära, tema tuli juba tagasi Võrru, aga 10. klassis istusime juba kõik – mina, Kruuda, Keel ja Kelder – seal Tallinnas.“

Kui suur oli see hüpe Kirumpäält pealinna?
„Ega seal midagi erilist olnud, et suurlinn oleks millegi erilisega lajatanud. Põhiline oli ikkagi trenni teha ja koolis käia – kõik oli käe-jala juures. Eks seda vabadust ilmselt rohkem oli.“

TSIK-is õppides tuli juba Liidu noortekoondise kutse?
„Esimene laager oli koos vanemate, Aare Salumaa vanusegrupiga, Togliattis, treeneriks oli Juri Furajev. Ega sellist asja küll ei olnud, et kellegile alt üles vaadata, kõik olid omasugused kutid. Koos minuga oli ka Parri (Kruuda) seal.“

Mis mälupilt sul Kalevisse saamisest oli?
„Kalevisse saades, ilmselt 1982. aastal, tundus, et kõik liigub edasi eriliselt pingutamata, loomulikku rada pidi. Eks ta selles mõttes kujunes nagu kujunes. Tegelased, kes seal olid, olid ikkagi noored, aga eks meeste hulgas oli kõik hoopis teistmoodi. Alguses olid ka tulemused ikkagi vähe kahvatuvõitu. Liider ma polnud, aga pääs põhikoosseisu oli lihtne küll.“

Võitsid 1982. aastal Lääne-Saksamaal juunioride Euroopa meistri tiili? Mida sellest mäletad?
„Põhirivaalid olid tšehhid, kellega läksime algfaasis kokku ja võitsime puupüsti rahvast täis väikses umbses saalis 3:2. See oli üks elu raskemaid mänge. Peale selle on mul veel ainult ühel korral olnud jalgades krambid ja see oli üks nendest. Üks geim kestis ligi tunni. Edasi oli juba lihtne, tšehhid lagunesidki pärast seda ära - üks mäng otsustas.“

Tagasi tulles hakkas Kalevis see ajajärk, kui hakati tasapisi rääkima N.Liidu meistriliigasse tõusust. Võistkond tugevnes, mehed said paremaks?
„Alguses mängisime ikka esiliigasse pääsemiseks mingeid tsoone ja alagruppe. Latt oli väga madalal, aga eks me ajapikku seal siis karastusime. Aastate kaupa vaikselt juurde ja juurde. Mingil hetkel tuli meeskonda olümpiavõitja Viljar Loor, kes oma olekuga andis enesekindlust juurde, keskel toimetas ja servi vastu võttis.“

1985. aastal tõusis Kalev lõpuks N. Liidu Meistriliigasse, kas see oli kõikide unelmate täitumine?
„Muidugi, hoopis teine tunne oli, kasvõi need võistkonnad kelle vastu mängid - AKSK, Leningradi Avtomobilist, meie jaoks võistkonnd, kes on kõikaeg tipus olnud. Lisastiimul oli tohutu, kuidagi tuli hästi hakkama saada. Hea meel oli selle üle, et kui Tallinnas oli etapp, siis miilitsad tulid enne seda autogrammi võtma, see tegi südame soojaks.“

Järgnes kukkumine esiliigasse, aga sina läksid Riia radiotehnikisse, 1987?
„Ainuke mõte oli, et kuna Souli OM oli tulemas, siis tahtsin pildil olla ja kõrgliigas mängida.“

Mis mõtetega Riiga läksid, nii kõrgel tasemel eestlane pärast Viljar Loori ju mänginud polnud?
„Eks ta keeruline oli, samas Riia oli lähedal plaan oli ka samal aastal TPI ära lõpetada – mille ma ka tegin. Võrkpallikulktuur oli Riias karmim kui meil Kalevis, isegi kõrgliigas. Vanemad tegijad Koltšin, Antipin ja Rjabov, nende suhtumine mängu oli hoopis teistmoodi – sellest oli väga kasu. See oli sant hooaeg selles mõttes, et Liidu koondise USA turneel tegin õlale liiga ja terve see hooaeg oli selline vahel ei saanud üldse mängida, vahel mängisin süstide ja valuvaigiustitega.“

Treeneriks oli Liidu koondise juht Gennadi Paršin, mida temast arvata?
„Paršin oli küll treener ja puha, aga ta väga ei suhelnud mängijatega. Oli seal koosolekul, ajas seal oma jutu ära ja sinna see jäigi. Vähem kindlasti kui Laimons Raudsepp Kalevis. Vähemalt mis mind puudutas. Tõenäoliselt vanade riiakatega suhtles ta rohkem. Radiotehnikisel ei läinud hooaeg hästi, olime äkki 6.-7. kohal.“

Mis see Riia aeg sulle andis. Oli see kõige suurem pluss, et olid koondise peatreeneri vaatevinklis?
„See oli eesmärk jah, aga see õlavigastus pärssis päris palju seda hooaega. Lõpus sai küll korda, aga siis oli juba liiga hilja.“

Enne Riia hooaega tulid Euroopa meistriks, aasta oli 1987? Kui raske oli sinna koondisse pääseda?
„Liidu koondises oli kuus kindlat tegijat, ülejäänud kõik sellised, et kas võetakse või mitte kaasa. Kaks koondist oli kogu aeg tiirlemas, seal mingid vahetused toimusid. Lõpuks mina sinna ikkagi sain. Juri Lossev tõstis, Jaroslav Antonov oli diagonaal, Raimonds Vilde, Vladimir Škurihhin, Aleksander Sorokolet, Juri Pantšenko.“

Palju sa EM-il Belgias mängida said?
„Olin platsil poolfinaalis Kreeka vastu kui Pantšenko väänas jalga, enne seda episoodiliselt, finaalis ka ühte geimi. Finaaliks sai Pantšenko jala alla, oli tagasi. Küllap see tiitel oligi minu karjääri tipphetk, vorm oli ka maru hea.“

Samal 1987. aastal toimus Tallinnas Savvini mälestusturniir, mille legendaarne finaalmäng toimus USA ja N.Liidu vahel. Olid toona Liidu koondise liige, mis emotsioon nö. väljakult vaadates oli?
„Oli kaks koondist, aga mängisin mõlema eest. Finaal N.Liit – USA, viimane võitis 3:2. See oli kohtumine, millest siis tõusis paksu pahandust paljudele tegelastele (publik elas maruliselt kaasa USA-le- R.S.)) , mis on ka rahvale kaasaelamise poole pealtmeelde jäänud. Ka ameeriklased ei saanud aru, kuhu nad sattunud olid, mis toimub, nende jaoks oli kõik üks suur Venemaa.“

Kas keegi mängijatest või treeneritest ütles ka sulle pärast mängu midagi etteheitvat?
„Eks seda natuke võistkonna sees arutati ja räägiti, aga mängijad said asjast aru, keegi ei hakanud minusse teistmoodi suhtuma. Mis ülemused arvasid või rääkisid, seda ma ei tea.“

1989. aastal sai Kalev otsa, mängisid hooaja ka Kalevis, järgnes Itaaliasse minek, esimene eestlane, lausa esimene Nõukoguse sportlane läheb Läände mängima, kuidas see üldse tuli?
„Sel aastal toimus Balti matš Soomes, kus mängisime Eesti eest Soome, Rootsi ja Lääne-Saksamaaga. Anders Kristianssen oli Rootsi peatreener ja enne seda ka Rootsi nooretkoondise treener, me teadsime teineteist. Sealt ta hakkas seda asja harutama.“

Ta oli Bologna treener, toona Itaalia A1 liigas. Alguses tundus uskumatuna?
„Palju ma sellesse uskusin, ei tea, aga eks ma tegin ikka kõik selleks, et sinna saada. Bürokraatiat aluses polnud mingit, oli vaid see, et kas lasta mul minna või mitte. Teatud instantsid, Spordikomitee, Võrkpalliliit ja Kalev – ei julgenud otsest jah sõna öelda, kõik ütlesid, et kui föderatsioon lubab, lubame meie ka. Põhiargument oli, et teeme veel ühe aasta siin, siis võiksid minna.“

Kust see läbimurre siis tuli?
„Läbimurdeks oli vaja natuke käsi väänata, ehk siis ma ei läinud sinna kui võrkpallur, vaid mind komandeeriti sinna kui ühe erafirma töötajat.“

Mis tunne oli, kui sai selgeks, et lähebki sõiduks maailma tolle aja tugevaimasse võrkpalliliigasse?
„See oli närviline aeg. Kalevi Kanada reisist jäin teadlikult kõrvale, et hoida asja kuumana teisel rindel. Lisaks sellele hakkas põlv ka häda tegema – mingit sellist hirmu hakkamasaamise osas, et maailma tugevaim liiga, mis nüüd saab, ei olnud. Mängijad, kes seal mängisid, olid tuttavad juba varasemast, nendega oli mängitud ja võidetud, mis seal ikka nii üle mõistuse saab olla.“

Kuidas sind seal vastu võeti? Nõukogude Liidust Raudse Eesriide taha Itaaliasse?
„Paljugi oli teistmoodi. Kõigega tulli kohaneda, midagi polnud teha. Vastu võeti väga hästi, eks nad ju ka teavad, mida igasugune uue mängija tulek endast kujutab. Suhtumine oli okei, aga kuna majanduslik pool oli klubil raske, jäid mõned asjad selle taha. Alates elamisest, mida seal kohe ei olnud ja muud nüansid veel peale.“

Kuidas see esimene Itaalia-hooaeg sul välja tuli?
„Nagu enam-vähem kogu võistkonnal – oli parajat võitlemist, et sinna pidama jääda, teiseks põlv tegi haiget ja seda oli vaja ravida, sellega tegeleda.“

Kes tollel ajal üleüldse need Itaalia liiga kõlavaimad nimed olid?
„Itaalia koondislased, Andrea Zorzi, kogu see põlvkond Cantagalli, Bernardi, Tofoli – see seltskond. Kõige kõvemad olid toona Ravenna, - kuhu toodi USAst Steve Timmons ja Karch Kiraly - Parma ja Milano, kes võitlesid tiitli eest.“

Avahooaejal jäite A1 liigasse püsima, teisel hooajal kukkusite välja? Oli see suur draama Itaalia moodi?
„Ta oli natukle hooaega ja võistkonda sisse kirjutatud ja võimalustesse. Hea oleks, kui oleks jäänud püsima, järgmisel aastal olid olud lahedamad.“

Milline see A2 oli? Suur samm tagasi?
„Esiliiga tase oli laialivalguvam, aga liiga tipp oli tihe. Lõpuks olime esimesed, kes ei tõusnud, mängisime üleminekumängudel, aga jäime napilt välja. A1 tagumine ja A2 esimene ots ei erinenud. Eks need kõik aastad olid mõnes mõttes erinevad, stabiilsusest nendel aastatel rääkida ei saa.“

Pärast Bolognat tulid hooajad Veneetsia eeslinnas Mestres ja siis Vadagnos?
„Edasminek ta polnud, võistkonnana olid mõlemad A2 keskmikud, polnud stabiilset seltskonda, paljud mängijad tulid Itaalia teisest otsast, käisid edasi tagasi. Kõik need asjad loevad. Kui tase sinu ümber on madalam, siis tahes tahtmata tundub, et asjad võiksid olla paremini, mis ei pruugi nii olla. Mängida sain palju, ka diagonaali koha peal, mänguliselt väga toredad aastad.“

Siis tuli Catania Sitsiilias, mis toob muige suule. Kõik läks vist aia taha?
„Ütleme nii, et seal polnud midagi, mis laabus. Põhi ja lõuna on Itaalias kaks eri maad, Catania üllatas juba varasemalt seal mängimas käies paljude asjadega. Kui lennujaamas tulid reisijate alasse, siis seal olid liivakottidest kindlused, millel kuulipildujatega sõjaväelased. Liikluspolitseil oli klaasist putka, mis oli kuuliauke täis. Lõpus tulin ise sealt ära. Võistkond tehti selleks, et saada kätte regiooni toetused. Ja teine eesmärk, et võimalikult vähe seda raha välja anda. Sellest tulenes igapäevane elu, alates sellest, kuidas see võistkond komplekteeriti – mina olin ainus nurgaründaja, ülejäänud olid sided või tempomehed ja lõpetades treeningute kvaliteediga. Kui saali ei saadud, siis otsiti uut saali samal õhtul linnapeal ringi, vaadati, kus uksed lahti on. Palgaraha jäigi sealt saamata. Tulin poole hooaja pealt ära.“

Kuus aastat vastu pidada nii kõvades Saapamaa liigades, oled Sa rahul sellega?
„Muidugi rahul, samas kui mõelda alternatiividele, siis tõenäoliselt saanuks minna ka Soome, mis oleks võib-olla libedamalt kulgenud. Aga ega tagantjärgi nüüd ka tea, kas oleks kusagil parem olnud või mitte. Oli nagu oli, olen rahul sellega, et sain seal olla, keele ära õppida ja kogeda kõike seda.“

1995 alustasid Soomes, kas tundus, et karjäär hakkab läbi saama?
„Soome mineku põhilükkajaks ja motivaaturiks oli Achilluse kõõluse vigastus, mis ka viimasel Catania hooajal segas ja häiris. Ma ei tahtnud selle pärast lõpetada – et see oleks sunnitud käik. Kui lõpetada, siis enda valitud hetkel. Olin Perttelis kaks aastat, esimesel aastal võitsime hõbeda.“

Kuidas oli Itaaliast Soome tulla? Kõik töötas, eriti pärast Sitsiiliat.
„Pertteli Peikot polnud teab mis professionaalne klubi, mängijad käisid tööl. Kohati oli ikkagi Itaalia A2-s profim. Soome oli kodune – esimene talv oli külm ja lumerikas, mulle õudsalt meeldis.
Eestlastest mängis seal Margus Niinemägi, tema mind sinna kutsuski. Tagasi Eestisse tulin sellepärast, et siin pakuti Eestis tööd. Oli mõttekoht, et kas nüüd või mitte.“

Sa mängisid ülikaua veel eesti liigas - Matek, TTÜ/Maardu, Audenets, Viljandi ja Võru. Mis mulje Eesti liiga jättis peale neid aastaid? Bolognast Maardu väiksesse võimlasse.
„Eks ta oli midagi muud,eesmärgid olid ka midagi muud. Oli täiesti omal kohal ja normaalne.“

41-aastaselt meistriliigas, tippvõrkpallis, liidu koondise kool, Itaalia. Kas oled oma karjääriga rahul?
„Peab olema, ega siin pole mõtet nutta, et kui oleks olnud nii, oleks midagi teisiti olnud. Mida vähem vigastusi, seda suurem oleks valikuvõimalus olla.“

Mis on olnud Sinu karjääri meeldejäävaimad mängud?
„Kindlasti EM-il mängimine oli väga eriline tunne, nii juuniorides kui ka täiskasvanutes. Meeldisid ka need mängud, mida mängisime Balti matšil Soomes, Soome Rootsi ja Lääne-Saksamaaga, keda võitsime. Ja võib-olla kuidagi tolleaegse rivaalitsemise ja kõrge taseme ja meeletu publiku tõttu on meelde jäänud ka Liidu koondise USA turnee, kus ma küll mängida ei saanud, aga sain kõrvalt vaadata, kuidas mängud kulgesid ja kuidas sellesse publik suhtlus – need olid väga erilised hetked.“

Kas kahetsed midagi võrkpallikarjääris. Kas on jäänud kripeldama?
„Ei saa öelda, et midagi on kripeldama jäänud. Sellistel hetkedel, kui minust on midagi sõltunud, olen andnud endast kõik, pole jalga sirgeks lasknud ja pole lootnud kellegi muu peale peale iseenda.“

Aeg lendab, oled 55, oled ikka võrkpalli juures, müttad veteranide sarjades, mis sind võrkpalli juures hoiab?
„Tõenäoliselt see, et kuna ma oskan seda mängu mingil määral, siis on sellega kõige lihtsam tegeleda. Füüsiliselt ma ei saa väga kaua paigal olla, hakkab paha, kui ei liiguta ennast – see ongi ainuke põhjus. Võrkpall annab füüsilise koormuse, teisest küljest aitab kõrvade vahel lõõgastuse anda, ei mõtle teistele asjadele."

Kas on olnud mõtteid, et oleks tahtnud sündida hiljem, või oled oma ajaga rahul?
„Pole mõelnud, et oleks tahtnud muul ajal, see oli minu õige aeg.“

Palju õnne Jaanus ja tänud ilusate hetkede eest palliplatsil!