Oma silmaga Glasgow's: Celticu ja Rangersi fännitribüünil
Me olime seda päeva aastaid oodanud. Paraku tõmbasid reisiplaanidele kriipsu peale Rangersit tabanud finantssegadused, mille tagajärjel langetati klubi 2012/2013. aasta hooajaks neljandasse liigasse, kust ta pidi hakkama uuesti tippu ronima.
Käesoleva aasta märtsis olime viimaks Glasgow’s: Eesti tuntuimad jalgpallirändureid Antti Kask ja mina. Anttil on kodus enam kui 1000 maailma jalgpalliklubide salli. Ta on külastanud enam kui 100 Briti jalgpallistaadionit. Igal oma välisreisil – olgu töisel või isiklikul – käib ta vaatamas jalgpalli. Pole vahet, kas mängivad meistriliiga või madalaima taseme satsid – need viimased on vaat et eelistatumadki. Ka Eesti koondise välismängu päeval jalutab sulle kusagil linna peal või staadionil vastu Antti, kes on juba jõudnud käia vaatamas mõnd kohaliku madalama divisjoni kohtumist. Või koguni kahte. Koos Anttiga käisime 2010. aastal vaatamas Madridi Reali ja Barcelona kuulsat el clasico’t.
Mattias Käit jääb nägemata
Kuigi meie põhisiht on Rangersi–Celticu kohtumine, ei pääse Anttiga koos olles muudestki mängudest. Nii külastame kaks päeva enne suurt derbit Šotimaa tugevuselt kolmandas liigas mängivate Albion Roversi ja Clyde’i duublite liigamängu. Anttit huvitab eelkõige staadion. Ja sall.
Kuigi abihoones asuv fännipood on suletud, tehakse see lahkelt kahe külastaja pärast lahti. 1882. aastal asutatud klubil pole kuigi suuri saavutusi ette näidata. Parimaks vahest Šoti karikafinaali pääs 1920. aastal. Nende kodustaadion mahutab praegu 2496 pealtvaatajat ja näib uskumatu, et sellesama staadioni ja klubi rekordpublik on 27 381 inimest, kes olid 1936. aastal tunnistajaks omade 1 : 3 kaotusele Šoti karikavõistluste teises ringis Rangersile.
Poest ostab Antti salli ja veel miskit kribu-krabu. Kui hiljem väljaku kõrval mängu vaatame, pistetakse meile kotti klubi kleepse ja 2018. aasta (mängu)kalender. Kohal on mõnikümmend inimest, kes käivad kioskist ostmas sooja jooki ja suukõrvast. Üks mees valab tee sisse kangemat kraami. Sissepääs mängule on tasuta.
Järgmisel päeval oli meie soov minna vaatama Edinburghi derbit: Hearts vs. Hibernian. Aga juba Eestis sai selgeks, et Hiberniani 20 421-kohaline kodustaadion on välja müüdud. Meie valik langeb Kilmarnocki – Ross County kohtumisele, kus loodame näha Mattias Käiti. Samal staadionil mängis Eesti 1997. aasta märtsis MM-valikmängus šotlastega ja platsil olid Poomid, Operid, Lemsalud, Kirsid, Kristalid ja Reimid. Paraku on Käit vigastuse tõttu audis ja jääb nägemata.
Pilet mängule maksis 20 naela ja ilma meieta olnuks kohal 3999 pealtvaatajat. Kui mängu lõpu poole kuulutatakse, et pealtvaatajaid on 4001, upitab Antti meie eneseteadvust: “Tänu meile tuli 4000 täis!”
Eelmäng Celtic Parkis
Meie artiklist jääb välja mitu sündmust, eelkõige Šoti rahvusstaadioni Hampden Parki külastus, aga selleni jõuan Jalka järgmises numbris. Päev enne suuretendust käime Celticu 1892. aastal ehitatud, kuid hiljem renoveeritud kodustaadionil Celtic Parkis. See on uhke rajatis, mis mahutab 60 411 pealtvaatajat. Staadioni ees on klubi asutaja vend Walfriedi, klubi kõigi aegade parima mängija Jimmy Johnstone’i ja legendaarse treeneri Jock Steini skulptuurid. Veidi eemal seisab “Celticu kõigi aegade parima kapteni” Billy McNeilli skulptuur. Kolm viimast olid osalised 1967. aasta suurvõidus: aasta enne Manchester Unitedit võitis Celtic esimese Briti klubina Euroopa klubide karika. Kõik 15 meeskonnaliiget olid sündinud Celtic Parkist 30 miili raadiuses, neist 14 kõige rohkem kümne miili kaugusel kodustaadionist. Jock Stein suri 1985. aastal Šotimaa–Walesi MM-valikmängu ajal Cardiffi staadionil: üheksa minutit enne mängu lõppu määrati 0 : 1 kaotusseisus šotlaste kasuks penalti, mille nad realiseerisid. Hoolimata mängu soodsast arengust sai Stein südamerabanduse ja suri staadioni arstiruumis. Šotimaale tagas viik playoff-mängudele pääsu Austraalia vastu.
Celticu fännipoes käib vilgas elu. Peagi väljub sealt neljaliikmeline perekond, mille kõige väiksem liige istub isa kukil. Kilekotid on täis Celticu sümbolitega kaupa ja pole kahtlustki, kellele tuksuvad järgmised aastakümned kahe lapse südamed.
Järgmisel päeval siirdume varakult Ibrox Stadiumile (aastatel 1899–1997 Ibrox Park). Teeme poolringi ümber staadioni, külastame fännipoodi. Võrreldes Celticu koduga on kõik kulunum, väsinum, aga selle võrra kuidagi ehtsam, britilikum, ajaloohõngulisem. Antti tuttava eestkostel lastakse meil korraks siseneda peasissekäigust ja väärikusest tulvavas fuajees teeb kohalik keskastmeülemus meist suuremeelselt mõned fotod. Peagi on peasissekäigu esine nagu sipelgapesa, mille sees patrullib ratsapolitsei. VIPid saabuvad uhketes autodes ja siis sõidavad ette meeskondade bussid: Rangers saab oodatult toetusavaldusi ja Celtic vilet.
Iiri rahvuslased vs. Briti unionistid
Oleme Anttiga saanud piletid vastandlikesse sektoritesse: tema värava taha Celticu sektori südamesse (vaata kõrvallugu) ja mina kodufännide keskele ühte küljetribüüni otsa – Celticu sektor on mul kui peo peal ja koht selline, et võiksin fikseerida palli väravajoone ületamist.
Kuigi olen teadlik Rangersi ja Celticu ajaloolise vastasseisu eri tahkudest ja sageli on ootused suuremad kui tegelikkus, läheb seekord teisiti. Rangersi avavärav tuleb liiga ruttu, juba kolmandal minutil. Jään suhteliselt rahulikuks. Aga nii põhimõttelises heitluses, kus su ümber pulbitseb aastasadadevanune ajalugu rüütatuna tänapäevasesse kuube, ei saa jääda pikalt ükskõikseks. Et visuaalselt paremini sulanduda, olen end varustanud Rangersi salliga ja õige pea olen seda ka emotsionaalselt – röögin Rangersi teise kolli puhul, elan kaasa igale sinipunavalgete heale võimalusele ning ahhetan ja ohin, kui need luhtuvad. Tõlkes: olen protestant ja unionist, Šotimaa iseseisvuse ja kahe Iiri ühinemise vastane.
Seda vastasseisu peegeldavad ka tribüünid: Antti on Celticu sektoris veerandsaja Iirimaa ja ühe suure Palestiina lipu all; Ibroxi ülejäänud sektorites lehvivad Briti lipud. Neile sekundeerivad üksikud võõrriigi lipud: silma jääb näiteks Iisraeli lipp, mis tähistab tõenäoliselt juudi Nir Bittoni kuulumist Celticusse. Üle 50 000 pealtvaataja mahutaval staadionil ei jää aga silma ainsatki Šotimaa lippu! Šotimaa kahe tuntuima klubi rivaliteet on üksnes kattevari iiri rahvuslaste ja briti rojalistide omavahelises konfliktis.
Tundub, et tervel staadionil pole ühtki inimest, kes tulnuks kohale lootuses saada pisut meelt lahutada ja aega viita. Õhus on midagi enamat. Igaüks näib täpselt teadvat, kes ta on, kus on tema juured ja kellele vastanduda. See ei ole pelgalt jalgpall, mis inimesed tribüünidele tõi. Iga löödud ja sisselastud värav on tõendus ühe poole suutlikkusest ja teise abitusest, ühe poole ajaloolisest õigusest ja teise väärkujutelmast. Tribüünidel õõtsuv, kobrutav, laulev, röökiv, rõõmustav ja kurvastav inimmass on suure konflikti kehastus. Igaüks on osaline ja sõdur selles identiteedisõjas.
Mu ees ja kõrval on üksinda ja oma abikaasaga eakad naised. Siia-sinna jätkub põlevasilmalisi poisikesi isa kõrval. Näib, nagu oleneks kõik sellest staadioni põhjas kulgevast matšist, selle mängu tulemusest. Kuis saakski neutraalne juhuslik võõras ühe või teise poole sektorisse sattudes ükskõikseks jääda!
Peksasaanud penide seas
Rangers läheb kahel korral juhtima ja seisul 2 : 2 jääb Celtic arvulisse vähemusse. Ometi võtavad keldid võõrsil magusa 3 : 2 võidu. Celticu poolehoidjad on joovastuses ja nende pidu jätkub – võidukas meeskond tuleb neid toetuse eest tänama. Rangersi omad lahkuvad nukralt ja sõnatult.
Esiti hoitakse Celticu fänne tribüünil, et lubada koduklubi toetajatel lahkuda ja vältida kokkupõrkeid. Kui Celticu toetajatel lõpuks lahkuda lubatakse, teevad nad seda piki politseiautodest tänavale moodustatud koridori. Celticu fännide tee on turvatud ja liiklus teistele samas suunas liikujatele suletud. Staadioni ümbrusel hoiab silma peal õhus tiirutav helikopter.
Toetun ajutisele metallpiirdele ning vaatan “vastaste” lahkuvat ülemeelikut rongkäiku. Mu kõrval lösutab samas asendis vanem mees, kes jõllitab tühja pilguga maha. Pärast pikki minuteid kestnud vaikust kostab naabri suust südantlõhestav, ent elutark ohe. Tundub, et see väljendab tänase ja kõigi kunagi kogetud tappasaamiste mälestust, aga ka teadmist, et mõõnale järgneb tõus ja kunagi köetakse Celticule kuum keretäis.
Metallpiirete taga ootab sadakond Rangersi fänni. Sõnatult, nukralt. Vaid üks noorukipaar lubab endale mingi lõbusa naerupahvakut väärt sõnavahetuse.
Lõpuks lubatakse meil minna. Celticu fännid on kaitsvas kauguses. Või vuravad lähedal asuvast pargist bussidega pikemale koduteele: kes sadamasse, et naasta koju Põhja-Iirimaale, kes mujale Šoti- või Inglismaale. Vastu bussiaknaid käib seestpoolt jube prõmmimine. Iga rohevalges särgis keldimeelne tahab tähelepanu Rangersi värvides liiklejailt. Minagi olen üks neist: mul on Rangersi sall ümber kaela, peas kaabu ja samm nagu peksasaanud penil. Olen vist üks väheseid, kes tõstab pilgu. Kohe kerkib bussiakna taga keskmine sõrm ja saan personaalse märkuse “Fuck you, cowboy!” (keri persse, kauboi – toim.).
Veidi veel ja siis kohtan meie rendiauto juures Anttit. Oleme mõlemad tunnistanud üht meie elu võimsamat jalgpallikogemust. Aga on miski, mis ei taandu. Veel nädal aega hiljem Eestiski olen selle mõju all ning jõuan iga vestluskaaslasega välja Glasgow’ derbini.
Esimene maavõistlus
Kõigi aegade esimene maavõistlus peeti 1872. aastal Glasgow West of Scotland Cricket Groundil. Kriketiklubi on see ka praegu. Klubihoonel on asjakohane tagasihoidlik infotahvel.
Mängul oli kuni 4000 pealtvaatajat. Inglased mängisid süsteemis 1-1-8, šotlaste asetus oli 2-2-6. Mõlemat esindasid tegelikult klubid: Glasgow’ Queens Park ja Londoni Wanderers kui Inglismaa karikavõitja. Taktikaliselt seisnes mängu tähtsus selles, et šotlased lükkasid omavahel söötu, aga inglastele oli auasi triblada palliga nii kaugele kui võimalik. Sööduandmine tähendas vastutusest taganemist ega olnud ühiskonnas valitsevate arusaamadega kooskõlas.
Milles on Šotimaa esimene
Šotimaa jalgpall võib kiidelda mitme “esimesega” maailma jalgpallis. Esimene jalgpalliklubi – Edinburgh FC – loodi 1824. aastal. Šotlased olid tunnistajaks maailma esimesele maavõistlusele, kui nad 1872. aastal kohtusid Glasgow’s Inglismaaga. Šotlased nägid ka maailma esimest organiseeritud naistemängu 1888. aastal ja esimest ametlikku penaltilööki 1891. aastal.
Esimese maailmasõja alguseks paiknes Glasgow’s kolm maailma kõige suuremat jalgpallistaadionit: Hampden Park (121 452), Ibrox Park (75 000) ja Celtic Park (63 000). Kõik linna staadionid mahutanuks sel ajal 300 000 inimest ehk enam kui kolmandiku linna elanikkonnast. Hampden Parki publikurekord on 1937. aastast Šotimaa–Inglismaa maavõistluselt 149 415 inimest (mõnedel andmetel koguni 183 724). Ibrox Parki publikurekord on 118 567, mis on ühtlasi Briti liigade publikurekord. Aasta oli 1939 ja vastamisi loomulikult Rangers ja Celtic. Celtic Parki publikurekord on 83 500 inimest aasta varasemast ajast Rangersi vastu.
Antti Kask: “Turistid rikuvad atmosfääri!”
11. märtsil toimunud Glasgow’ derbit sai eestlane Antti Kask vaadata Celticu fännide sektoris värava taga. Kask, kes on Inglismaal külastanud enam kui sadat jalgpallistaadionit, kümneid klubide omavahelisi mänge ja kel on kodus üle 1000 jalgpalliklubi salli, rääkis veel kuu aega hiljemgi sellest kogemusest kui erakordsest.
“Olen mõttes oma mängude nimekirja läbi käinud ja pean tõdema, et see mäng on olnud parim elamus,” tunnistas ta. “Ei Liverpooli, Manchester Unitedi mängud ega isegi mitte Madridi Reali ja Barcelona kohtumine saa sellele kogemusele vastu. Asi pole mitte ainult selles, et tegemist on maailma tuntuima vastasseisuga, vaid selles, et kaks tähtsat tingimust langesid õnnelikul moel kokku. Esiteks olin ma õiges sektoris: täpselt Celticu fännisektori südames. Teiseks oli õige tulemus: Celtic võitis. Seda on raske planeerida. Vahel on ootused suured, aga staadionilt tuled välja pettununa. Seekord langes kõik kokku. Võib juhtuda, et sellist elamust ei saa ma enam kunagi kogeda.”
Kask nägi mängu värava tagant, kus publik loomulikult terve mängu seisis ja omadele häälekalt kaasa elas. Sektoris lehvisid Iiri lipud.
“Rahvas hüppas ümberringi üles-alla ja rahulikult seista oli võimatu,” jätkas Kask. “Kui Rangers värava lõi, oli paar-kolm minutit vaikust, aga siis olid tuurid jälle üleval. Püüdsin kaasa laulda neid sõnu, millest aru sain, ja kõik rütmilised plaksutamised tegin kaasa. Ma ei tahtnud seal nende keskel olla see rumal turist, kes meeleolu ära rikub. Alguses tegin ka palju pilte, aga siis küsis keegi, kas ma olen BBCst. Ta vist aimas, et ma ei ole kohalik. Panin oma aparaadi ära. Kui oled sellises sektoris, siis on sinu asi klubi toetada, mitte selfisid teha. Kui kõik selfisid teeksid, kaoks õige atmosfäär ära. See on just see, mida teevad turistid – rikuvad ära atmosfääri tribüünidel.”
“Me näeme seda õige meeleolu kadumist isegi kodus teleri ees,” jätkas Antti Kask. “Suurte klubide mängudel, kus piletihinnad on laes ja paljud kohalikud kallite hooajapiletitega välja puksitud, kipub tribüüni keskosa enne mängu lõppu lahkuma.”
Kase sõnul on ta välismängudel alati püüdnud hankida pileti värava taha. Seal saab kogeda õiget meeleolu, seal oled nagu ise mängu sees. Kui see ei õnnestu, on Kask püüdnud saada piletit nii lähedale külalismeeskonna fännisektorile kui võimalik. See on põnev koht, kus sageli käib kahe klubi fännide vastastikune aasimine.
“Paljud ütlevad, et värava taga ei näe kaugemat väravat,” seletas Kask. “Aga väravaid võid pärast kodus üle vaadata! Mida sa kodus kindlasti ei saa, on väravatagune melu. Kui ma oleks Rangersi–Celticu mängu vaadanud kusagil keskel VIPi-sektoris pehme istme peal, poleks ma kindlasti saanud oma elu senist parimat elamust. Suurte klubidega ongi see häda, et tribüünidel on sageli tujutu atmosfäär ja turistid, kes on kohale tulnud linnukese pärast – käidud! Reali–Barcelona mängul 2010 lõi Barca vastaste väljakul kaks kuiva väravat ja meeleolu oli nagu matustel. Tundub, et Rangersi ja Celticu vahel olev briti unionistide ja iiri iseseisvuslaste usukonflikt on sedavõrd teravam ja põhimõttelisem, et ükskõikseid inimesi staadionile ei satu. Kindlasti mängib rolli ka asjaolu, et maailma mõistes pole tegemist suurklubidega, kelle mängule turistid tungleksid. Atmosfäär on ägedam nende klubide mängudel, kelle nimed pole kujunenud ülemaailmseteks brändideks.”
