Rait Käbin: halli peksab pähe järjest rohkem sisse
Rait Käbin on üks noorema generatsiooni ambitsioonikatest korvpallitreeneritest, kes 36-aastasena on saanud juba mitu hooaega juhendada Eesti meistriliiga tasemel (Pärnu aastatel 2009–2012 ja TTÜ KK 2015 kuni tänaseni), reisida Kalev/Cramo abitreenerina mööda Venemaa kaugemaid nurgataguseid ja jõudnud ka Eesti koondise abitreeneriks.
Tänavusel hooajal kogus tema juhendatav TTÜ KK vaid kuus võitu ja 20 kaotust ning play-off’ist jäädi välja. „Ootused, millega sügisel hooajale vastu läksime, ei vasta kindlasti sellele, kus me lõpetasime. Hooaja tulemus on pettumus, kuid on olnud objektiivseid põhjuseid. Pikk teekond on käidud ja kindlasti on kaasa võtta ka midagi positiivset. Aga kui küsida, kas olen rahul või mitte, siis muidugi pole rahul!” tõdeb Käbin.
Tema sõnul jäi puudu mõnest vanemast mängijast, kes oleks õigel hetkel rusikaga lauale löönud ja pereisa rolli võtnud ning vastutanud ka teiste mängumeeste eest. Eelmisel hooajal oli täpselt selliseks meheks tänavu Suurbritannia liigas pallinud Joonas Järveläinen, kes andis endast igal treeningul ja mängul 110% ning nõudis ka teistelt sama.
Treeneril kanda suur vastutus
185 cm pikkune Rait Käbin oli aastaid tagasi ka ise Eesti meistriliiga tasemel mängumees, kui pallis Ehitustöörist/Kalevis ja hiljem Pärnu meeskonnas. Viimaseks hooajaks kõrgliigatasemel jäi tal 2008/09. „Mängijana on sel tasemel kahtlemata lihtsam,” võrdleb mängujuhina väljakul tegutsenud Käbin kaht rolli ja lisab, et kui sa oled peatreener, siis vaatab pärast matši sulle otsa 12 mängijat, kui aga oled mängija, mõtled rohkem omi asju.
„Kui teed mängijana kehva esituse, pole väga hullu, järgmises matšis on uus võimalus. Peatreenerina vastutad pärast kaotust mängijate, ülemuste ja meedia ees. Vastutuse osa on peatreenerina tunduvalt suurem,” toob Käbin välja peamise kaalukeele, mille poolest treenerina töö kõige rohkem mängija ametist erineb.
Võidab meeskond, kaotab treener
Käbin tunnistab naerupahvaku saatel, et treeneri töö lihtne ei ole. „Kõige kergem amet maailmas see kindlasti ei ole, kuigi on ka raskemaid töid. Aga kehtib ütlus, et võidab meeskond ja kaotab treener. See võib tunduda naljakas, aga mida kauem ma siin karusellis tiirlen, seda paremini aru saan, et täpselt nii see käibki. Eks pähe peksab seda halli iga aastaga järjest rohkem sisse,” nendib ta.
Kuigi amet on närviline, siis on vanuselt veel küllaltki noor treener kindlalt seda meelt, et isegi kehvemate tulemustega hooaegadel on väga palju positiivseid hetki, mis jäävad meelde kogu eluks. Oma ametivalikut ei ole mees pidanud kunagi kahetsema.
„Kõige rohkem läheb treener närvi siis, kui meeskond on korralikult ette valmistatud, aga platsil need asjad ei toimi. Sa näed, et mängu algusest hakkab viltu vedama – üks mängija eksib kogemata või teine teeb sihilikult midagi valesti. Kohe ju närvi ei lähe, aga need asjad hakkavad häirima ja ühel hetkel saabub punkt, kus võib enesevalitsuse kaotada,” selgitab Käbin korvpallitreeneri töö köögipoolt.
