Meelis Atonen: „Olen tänu spordile elanud paremat elu."
Meelis Atonen (51) on nagu Hunt Kriimsilm, kes on viimase veerandsaja aasta jooksul pidanud kas just üheksat ametit, aga sinnakanti tuleb neid küll. Atonen annab ka jalgadele valu ja on kõigil olulisematel koduvabariigi maratonidel üldjuhul stardis. Nii juba 164 korda. Endist poliitikut ning praegust äri- ja spordimeest usutleb literaat Mart Soidro.
Tunnen Meelist veerandsada aastat ja võin väita, et kullasuuna juht – mis tore ametinimetus! – ei lähtu elus põhimõttest vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Kullasoonele pole ma Meelisega küll sattunud, aga jutusoonele saame alati. Enne kohtumist võrdlesime meili teel oma 35 aasta vanuseid rekordeid. 1000 meetrit oleme mõlemad jooksnud 2.45 kanti, aga Meelise 1500 meetri rekord (4.09) on minu omast juba pool minutit kiirem. Sellega saab paraku ka võrdlusmaterjal otsa – mul pole midagi vastu panna Atoneni 1991. aastal Oslos joostud maratoniajale 2:39.42.
Kõik sai alguse sellest, et elasin suviti vanaema juures! Ja vanaema elas all Viljandi järve ääres, staadionist saja meetri kaugusel. 12.–13. eluaastani möödusid mu lapsepõlve suved vanaema juures ja spordi keskel.
Meelise esimesed mälestused ulatuvad 70ndate aastate algusesse. Ta mäletab Kalevi baasi, kus tegid trenni Tiit Helmja (1945) ja Gennadi Kinko (1942–2007). Mõni aasta hiljem tuli see kahepaat sõudmises Montreali olümpiamängudel seitsmendaks. Vähe sellest – Gennadi Kinko tõi tulevasele ministrile, oma poja Kuldari mängukaaslasele, välismaalt ka ühe suveniiri kaasa.
Meelis mäletab Kalevi korvpallureid, kes pidid korvpalliprofessor Ilmar Kullami valvsa pilgu all ühel jalal Trepimäest üles hüppama.
Mõtle ise, kui raske võis olla kahemeetrisel mehel sealt üles saada! Olin just Spartacuse raamatut lugenud ja need leemendavad mehed tundusid nagu galeeriorjad ...
Aga väga sõbralikud tundusid olevat! Kui arbuusi sõid, pakkusid ka mulle ühe viilu. Mina neid siis veel nägupidi ei teadnud, seda, milliste iidolitega tegu, mõistsin neid mõni aasta hiljem Kalevi spordihallis nähes.
Meelis läks kergejõustikutrenni kuueselt, seega juba enne kooliminekut. Tema esimene treener oli Tiit Aru (1940), kes on siiamaani toimekas ja kellel on treeneri 6. kutsetase. Siis võttis Ants Kuusik (1949) teatepulga üle. Kas olid alguses „keskmaamees”?
See on tõesti imelik lugu, et mulle meeldis ainult joosta. Ma ei saanud aru oma treenerist, kes käskis mul jõudu teha. Mis jõudu, mina tahan joosta! Jooks kohe istus, kuigi olen rajooni meistriks tulnud ka jalgpallis.
Minu õnnetus oli aga see, et tahtsin liiga noorelt joosta jube pikki maid. Juba kümneaastaselt tundus 800 meetrit natukene lühike distants. 12-aastaselt tahtnuks 5000 meetrit proovida, sest isa ja tema sõprade käest olin kuulnud, et üks valge habemik paneb kõvasti ja on tulnud pikkadel distantsidel olümpiavõitjaks. Aga kui 1975. aasta alguses ilmus Müncheni olümpiaraamat, oli asi selge.
Lasse Vireni (1949) meie kangelasel Viljandi staadionil ja lossimägedes kohata muidugi ei õnnestunud, küll aga liikusid seal ringi kodukandi iidolid ja mentorid.
Kõige meeldejäävam võistlus sel perioodil oli minu jaoks teatejooks kergejõustikuveteranide auhindadele. Hubert Pärnakivi (1932–1993) ja Elmar Ardma (1916–2002) auhindadele. Hubert oli selleks ajaks juba lõpetanud, aga kuna ta oli alati auhindu jagamas, viisin end kurssi, mis masti mehega on tegu.
Elmar Ardma kohta öeldakse aga tänapäeval mentor. Astus ligi, pani käe õlale ja ütles:„Hästi jooksid!” Olin uhke, kui teda 13-aastasena 1980. aastal ümber Viljandi järve jooksul esimest korda võitsin!
