TÖÖKOHASPORDI KUU MISSIOON: Peeter Luik: teha muutus rohujuure tasandil, et liikumine tööpäeva kestel saaks loomulikuks osaks päevast
Mis on sel aastal teistmoodi?
Laias laastus jätkame samal kursil, mille peamiseks erinevuseks on vana traditsiooni taaselustamine – oleme toonud varjusurmast välja ettevõtete spordiseminari, mida korraldame 26.-27. aprillil. Taaskord on kavas aga Kondimootoriga tööle, Spordisündmuste kalender ning Sügisspartakiaadi asemel on seekord Kevadspartakiaad.
Millist nihet loodate saavutada ühiskonnas seoses töökohaspordi propageerimisega?
Arvestades, et istumine on au sees, üritame juurutada kasvavat mentaliteeti, et liikumine on au sees. Istumine, rasvumine ja seljahädad on keskeltläbi nõrkadele, kes on liiga mugavad, et endaga midagi ette võtta. Räägitakse samas ka, et aega ei ole, aga elu on näidanud, et ega sisuliselt peale vabanduse midagi muud kah lisada ei ole. Jah, on perioode, kus tõesti võib see olla võimatu, aga kui see kestab pikemalt, siis võiks lõpuks ikka peeglisse vaadata ja endalt küsida: „Mis jama ma ajan? Muidugi on võimalik aega leida! Pigistan siit ja sealt ning juba ongi 15 minutit treeningut olemas.“ See on muidugi väga üheülbaliselt ja stereotüüpselt öeldud, kuid vahepeal tuleb iseenda suhtes ka karm olla, et mõista olukorra tõsidust.
Räägi palun kampaaniast Kondimootoriga tööle, miks võiks sellel osaleda?
Tegemist on 2.-30. aprillil SportID poolt korraldatava võistluse ja üleskutsega, kus neljaliikmeline võistkond liigub tööle ja naaseb töölt jala, jalgrattaga või mõne muu liikumisviisiga, mis koormab osaleja füüsist. Peaasi, et mootoriga liikumisviisi kasutamine kaoks või väheneks igapäevasest mugavusest meie tervise kasuks.
Räägi palun ka Firmaspordi Liidu Kevadspartakiaadist - mida seal osalemine ettevõtetele annab?
Alates aastast 2005 on igal kevadel toimunud juba ammu traditsiooniks muutunud Kevadspartakiaad, mille raames käiakse ühe töönädala õhtutel üksteise vastu mõõtu võtmas erinevatel siseruumides peetavatel spordialadel. Seekordselt toimus see 9.-13 aprillil ja selle aasta tšempionid said kroonitud keeglis, nooleviskes, kabes, males, curlingus, trepijooksus, laskmises ja ergomeetrite kolmevõistluses. Tulises heitluses moodustasid ettevõtete üldarvestuse esikolmiku Swedbank, SEB ja Tallinna Lennujaam.
Kevadspartakiaadil osalemine annab võimaluse saata oma ettevõtte julgemad andma endast parima oma meelisaladel või astutakse hoopis samm tundmatusse ja proovitakse midagi uut. On mehi, kes julgevad panna oma kogenematuse proovile males ja on tavapärane, et curlingut mängitakse vaid kord aastas Kevadspartakiaadi tarbeks. Näod saavad naerule üheskoos nii kogenud kui kogenematud, sest osavõtt ise annab juba omaette elamuse. Suurte ettevõtete puhul on näiteks rõõm näha ja kuulda, kuidas meeskond on komplekteeritud üksteisele täiesti tundmatutest nägudest, kuid edaspidiselt võivad nad naaberosakonda külastades näha ees naeratamas juba tuttavaid sägasid.
Mis on käesoleval Töökohaspordi seminari fookuses?
Ettevõtete spordiseminari fookuseks on rühiprobleemide ennetamine ja leevendamine, mis peaks üha suurenenud istuvat tööd viljelevale kultuuriruumile sobima kui rusikas silmaauku. Seminaril osalejatele on meil pandud kokku programm, mille eesmärk ongi teoreetilise ning praktilise osa koostöö tulemusel luua teadlikumad ettevõtete heaolu edendavad eestkostjad. Kuigi oleme peamiselt suunanud oma püüded ettevõtete ja organisatsioonide personali- ja spordiklubi juhtidele, saab tegelikkuses praktilist teavet ammutada iga endast lugupidav huviline, sest elukestev õpe on ainuõige viis jõuda elus edasi.
Kuidas teie enda firmas on organseeritud sportimine töökohal?
Meie firmas on igaühel olemas võimalus läbi SportID oma igakuist sporti toetatud ettemääratud summaga. Meile on peamine spordiga seotud ühistegevus tegelikkuses hoopis spordiürituste korraldamine Kuldpalli, Tali-, Kevad-, Suve- ja Sügisspartakiaadi jne. näol, siis igapäevaselt on sport enese vastutada. Nii Firmaspordi Liidu juhatuse liige Marti Soosaar, programmijuht Kunnar Karu kui ka mina ise oleme aktiivsed spordihundid ning naljatledes ka tõdenud, et parem oleks hoiduda enese korraldatud võistlustel osalemast, aga vahepeal on võimatu vastu panna. Seejuures usume, et meie kollektiiv on oma aktiivse eluviisi rolli edukalt täitmas ning on lootust, et sellega anname eeskuju teistelegi.
Too välja mõni Eesti kontekstis innovaatiline ettevõte, kes panustab oma töötajate sportimise võimaluste suurendamisesse ja panustab inimeste tervise ja elukvaliteedi säilimisse?
Pigem tooksin siin esile ettevõtted üldisemalt, kes on oma töötajate tervisesse panustamas. Spordinurkadest täiemahuliste jõusaalideni – neid lahendusi on ettevõtetes rohkelt. Minu jaoks üks kõige tervitatavamaid lahendusi, mis nõuab heal juhul sümboolse summa, oleks alustuseks lõuatõmbe kangi ülespanek. Kui kätekõverdusi on lihtne unustada, siis silmatorkavas kohas sellise lihtsa agregaadi olemasolu on puhas kuld ning tean ka omast kogemusest, et treeningvõimaluste puudumine kontoris on paras piin aktiivset elustiili viljelevale inimesele.
Kirjelda Sinu jaoks ideaalset tööandjat?
Eneseteostust võimaldav töökoht ning sportlikult aktiivne ja ühtehoidev kollektiiv. Raske on pidada vastu kollektiivis, kus töökohustuste lõppedes pakitakse pillid kotti ning liigutakse rutiinselt koju uut päeva ootama.
Miks on inimeste tervise ja rahulolu parandamine niivõrd oluline?
Piirdudes lihtsusega, võib öelda, et terves kehas on terve vaim.
Kui palju soovitad inimestel nädalas liikuda ja mida teha?
Arvestades, et tegemist on laia teemaga ning iga indiviid on erineval treenitusastmel, siis üritan tabada ühe lasuga kõiki märke ja rõhun lihtsusele - tehke kasvõi midagigi! Alustavale spordihuvilisele kulub marjaks ära teadmine, et suurte muutuste jaoks elus on vaja alustada väikestest sammudest; ka kolm sammu ettepoole ja kaks sammu tahapoole on seejuures aktuaalne, sest istumisega harjunud lihast ja luust aparaat hakkab igasugusele koormusele suure tõenäosusega vastu. Liialt suurte muutuste jõuline esilekutsumine võib juba kahe nädala möödudes anda tagasilöögi, millest taastumine võib kesta pikalt ja sportlike eesmärkide seadmisest on saanud vaid tühipaljas unistus.
Tõmban ka ülevaltpoolt piiri peale, sest harrastussportlaste seas on palju neid, kes on võistlussporti naasnud, et oma lapsepõlveunistusi täita ning mida rohkem on neil vaba aega, seda karmimalt hakatakse treenima. On piisavalt palju neid, kes on treeninguid suure hurraaga alustanud, et õllekõht kaotada ning avastavad siis ühtäkki, et keha pole enam esimeses nooruses ning lõhkuvalt kiire treeningkoormuse lisamine ja muud muudatused hakkavad tervisele ja halvemal juhul tuleb trenn üldse pooleli jätta. Võidujanu ja kiire kaalulangetus on ahvatlev, aga võtame kõike ikka mõistusega ning rakendame oma kondimootoreid vastavalt oma võimetele.
Sinu enda spordilugu?
Spordiga on mul olnud elu jooksul huvitavalt keeruline suhe, sest arvutis istumine ja televiisori vaatamine kippus võtma spordi suhtes juhtpositsiooni ning kestis see ka ajal, mil üritasin laskesuusatamises läbi lüüa. Füüsilist võimekust samas jagus, sest ka piiratud investeeringud spordi järjepidevusse aitasid mind hoida vähemalt kohalikul tasemel üksjagu konkurentsis, aga lõpuks said arvatavasti lihtsustatult nii vaimsed mured kui ebastabiilsus treeningplaani järgimisel mulle saatuslikuks ja mingist hetkest alates ei olnud enam otstarbekas jätkata.
Samas, kui minu spordipisiku endaga tutvust teha, siis olen ma algusest peale lihtsalt vale mentaliteediga olnud ja eks see pärssis mu üleüldist stabiilsust spordi tegemisel. Ja minu eripära ei olegi tundide viisi ühe spordiala lihvimisele loodud, vaid pigem just spordi üldisem viljelemine, mis on rohkem seikluslik ja enese proovilepanek. Minu motivatsioon elus ongi suuresti seotud just spordiga seonduva vabaduse otsimisega ja kui adrenaliin veel sekka lisada, siis on mul kõrvad kohe kikkis.
Rääkides adrenaliinist või piiride kompimisest, on üks huvitav näide minu taliujumise - hobi, mis antud näite puhul hilissügisel on muidugi grammi võrra soojem. Ja üksinda hommikuti mõnusa päikesetõusu saatel meeldib mulle viia ennast kaldast üksjagu (või võimalikult) kaugele, sest olles järjest jaheneva kehaga looduse rüpes, kus minu ainus tagasitee on lihtsalt läbi külma tagasi ujuda, paneb see elu ilu üle mõtlema küll ja sellegi üle, kui habras see elu ikka on. Nii mõnigi on minu tegevust hukka mõistnud, aga minu jaoks on millegi sellise tegemine normaalne ja kehitan selliste asjade peale õlgu. Eks mingist hetkest alates see ka muutub, aga kuni pole põhjust, siis avastan maailma hulga väiksemate piirangutega.
Meenub palju huvitavaid seikasid ka rattasõidust ja see, mida olen oma maastikuratastel teinud ja mitu raami ja muid varuosi ma olen hingusele saatnud. Kukkumiste arvukusest ei hakka parem rääkimagi, kuid vigastuste puhul pigem saab kokku lugeda need ühe käe sõrmedel ja nendest vaid üks tõsisem. Napikad? Liiga palju, et kõik meeles püsiks, aga olen terve nahaga seniajani vastu pidanud ja mõistlikkuse piires jätkan siin-seal piiride kompamist eesmärgiga endiselt tervena püsida. Jalgratta seljas olen ma oma spordialadest vist kõige rohkem ka üksinda olnud oma sõidustiili iseärasuse tõttu, mis ei tee mind küll unikaalseks, aga oma sõprusringkonnas on peale minu vaid veel üks, kellega olen saanud vabalt just neid treeninguid nautida.
Praegusel ajal olen ma tegelikult esimest korda elus jõudnud omast vabast tahtest lõpuks ka mingisugusele treeningrežiimile, mis on kestnud juba pikemat aega ning piiranguga, et vähemalt üle päeva võiks trenni jõuda. Siin on aidanud palju kaasa see, et olen sidunud oma motivatsiooni ka oma kauaaegse sõbraga ning jõudumööda peksame üksteist ikka trenni tegema, sest omal jõul läbi elu pole väga mõtet punnitada. Parem rõhuda meeskonnatööle, milles keskmine eestlane just kõige parem ei ole, aga eks me kõik õpi ja kui maailmamastaabis tahta läbi lüüa, siis võiks erinevatest kultuuridest nende parimad omadused üle võtta ja enda riigi edendamises käiku lasta. Eestlaslikest väärtustest pole mitte mingisugust tolku, kui naabritel on midagi, mida nad teevad kordades paremini – miks mitte siis neilt õppust võtta? Omal jõul läbi elu pole väga otstarbekas pingutada. Parem rõhuda meeskonnatööle, milles keskmine eestlane just kõige parem ei ole, aga eks me õpi kõik, ja kui maailma mastaabis tahta läbi lüüa, siis võiks erinevatest kultuuridest nende parimad omadused üle võtta ja enda riigi edendamiseks käiku lasta. Eestlaslikest väärtustest üksi ei piisa, kui naabritel on midagi, mida nad teevad kordades paremini – miks mitte siis neilt õppust võtta? Oleme siiski kõik inimesed.
Mis on Sinu lõpusoovid eestimaalastele Töökohaspordi kuu puhul?
Kindlat meelt ja külma närvi! Inimene on loomu poolest laisk ning evolutsiooniliselt kipume jõudma probleemi lahenduseni hetkel, mil probleem on kätte jõudnud. Probleemide ennetamine pole meil just tugevaim külg. Kutsu sõber appi ja võib ühisel jõul saame ennetustööga edukalt hakkama. Ja kui riiki pidada ettevõtteks (Eesti Firmaspordi Liidule see meeldiks), siis mida rohkem on asjalikke tegijaid, kes korruptsiooni ja demagoogitsemise asemel on valmis üksteist hädas aitama, seda parem. Meil on võmalus elada paremas Eestis, kui suudame liikumisest ja spordist teha oma uue Eesti Nokia. Edukat sportimist!
