Füsioterapeut Rainar Vahtrik jõudis ringiga tagasi Eestisse
Plaan füsioteraapiaga tegelema hakata oli Rainaril paigas juba enne keskkooli lõppu ja eeskujuks oli talle sama eriala õppinud isa. „Eesti haridussüsteemi kohta olin kuulnud nii head kui halba ja otsustasin mujal proovida. Alguses vaatasin ringi Ameerikas, aga õppima otsustasin minna Šotimaale.”
Ülikooli kandideerimiseks täitis Rainar interneti teel avalduse, koostas motivatsioonikirja ja käis kahe korral kohapeal vestlemas. Noormees kaalus kahe õppeasutuse vahel, aga valis praktilisuse kaalutlustel Glasgow Caledonian University. „See oli hea otsus, sest Glasgows olid koos väga tugevad praktikud, teises koolis aga pigem akadeemikud.”
Šotimaal ootas ees 4-aastane põhjalik õppeprogramm ja praktika. Õppeaja jooksul tuli tal kokku saada 1000 praktikatundi füsioteraapia eri valdkondades. „Sa ainult ei õpi, vaid saad ka praktilise poole, mis tegelikult su töö väärtust tõstab. Õppisime inimestelt, kes olid omal alal vähemalt 20 aastat tegevad olnud, mitte ei lugenud raamatutest, kuidas lihased töötavad.”
Rainar peab Šotimaal tudeerimist igati õpetlikuks kogemuseks. „Õppisin inimestega suhtlema ja laiendasin oma tutvusringkonda, kuna seal oli õppijaid koos üle maailma. Glasgow näol oli tegemist eesrindlikuma piirkonnaga – seal ei üritata trendidele järele jõuda, vaid pigem eest ära minna.”
Enne eksam, siis töö
Pärast kooli lõpetamist ja Eestis veedetud suve reisis Rainar Kanadasse, seekord juba füsioterapeudi tööd tegema. „Tundsin, et ei ole päris valmis koju jääma ja pean veel õppima,” ütleb ta. Rainari kooliaegne toakaaslane oli Kanadast pärit ja see lihtsustas nii viisa, elukoha kui praktiseerimisvõimaluste korraldust. Enne reaalseid tegevusi tuli läbida teoreetiline eksam ja tulevikus ka praktiline osa, mis on Kanadas füsioterapeudina tegutsemise loa aluseks.
Esimese eksami sooritamise järel sai Rainar õiguse juhendaja käe all praktiseerida. Ta töötas täiskoormusega, lihtsalt nõuete kohaselt pidi kogenum füsioterapeut tema eest vastutama ja ülesandeid jagama.
Klientide spekter oli Rainaril lai, tihti tuli tegeleda liiklusõnnetustesse sattunud inimestega, mis on Kanadas kahjuks sage nähtus. Vastuvõtul käisid ka eri alade sportlased. „Mulle meeldis, et inimesed käisid ka profülaktika mõttes iga 3–6 kuu tagant. Nad tahtsid meelekindlust, et kõik on hästi. Kui pöörduda füsioterapeudi poole probleemi tekkides, saab sellest sama kiirelt lahti, kui see tuli. Eestis tullakse füsioterapeudi juurde aga siis, kui juba aasta aega on mure olnud,” naljatleb Rainar.
Kanadas oli Rainar aastase viisa lõppemiseni, seejärel tuli teha otsus, kas taotleda kodakondsust või tulla koju. Rainar otsustas Eesti kasuks. „Tundsin, et seal on süsteem väga bürokraatlik ja piirangutega, meil aga natukene vabam. Sain Kanadast kõik hea kaasa ja kui kunagi peaks soov tekkima, saan tagasi minna. Praegu ma selle järele vajadust ei tunne.”
