Toivo Asmer: Keegi peab minema ja tegema
“Suur Võidusõit” on suvel toimuv autospordivõistlus, mida korraldab Toivo Asmer. Lisaks autovõistlustele on tulemas ka Superstock 600 ja Superbike. Oma autosportlase karjääri lõpetas Toivo aastal 1992, kuid viimased neli aastat on ta tuntud võistluse „Suur Võidusõit” korraldajana ning sellest suvel toimuvast sündmusest ta alljärgnevalt räägibki.
Toivo Asmer, kuidas sai Eestis alguse „Suur Võidusõit”?
Ma olen Eesti Autospordiliidu ringrajakomitee liige ja see komitee tegelebki just ringrajavõistluste läbiviimisega. Tollal ei olnud ühtegi punti, kes tahtnuks organiseerimist püsti panna ja korraldada üht rahvusvahelisel tasemel ringrajavõistlust. Kõik oli alla käinud ja kui me kord kogunesime, siis vaatasime üksteise otsa, otsustasime ohjad enda kätte võtta ja vähemalt ühe sellise ära teha. Nüüd, 2018. aastal, teeme seda tänu HRX ja Mariine-Auto Peugeot toetusele juba viiendat korda! Selles on huvi ja fun’i, aga muresid on selles töös rohkem!
Rahvusvahelise võistluse korraldamine on ilmselt suure eelarvega, sport ja raha ei ole aga kunagi hästi läbi saanud. Kui keeruline on rahaliselt poolelt sellist võistlust korraldada?
See on peamine ja keeruline probleem, aga rahal ei tahaks pikalt peatuda. Kui sportlased ja organisaatorid korraldusest räägivad, on põhiline jutt, et ei ole raha, aga seda tean mina ja teame me kõik. Peame lihtsalt pingutama ja 2018. aastaks on meil olemas plaanid, mida tahame teha, aga kindlasti midagi kukub ära. Ehku peale selles asjas minna ei saa ja oma pere eelarvest kinni maksta ka mitte – meil on tulnud ka kahjusid kannatada. Aga ma arvan, et see aeg on möödas, mil tehti nii, nagu saab, nüüd teeme nii, nagu peab!
Raha kõrvale jättes – mis on see, mis sunnib teid juba viiendat aastat seda ette võtma?
Ma olen tänaseks mootorispordi juures olnud juba 54 55 aastat, alates sellest, kui tulin motospordi noorteklassis esimest korda välja. Kümme aastat sõitsin mootorrattaga võidu, siis tuli autosport peale. Periood oli üliedukas, läbi aegade tuli palju tiitleid ja ma olen väga rahul. Siis tuli see aeg, kus poeg Marko alustas kardiga. Tema karjäär on maailma mastaabis muljetavaldav ja loodetavasti see ka jätkub. Ma olin kardiliidu president kaks perioodi, siis ringrajakomitee liige, muidugi ka Eesti Autospordiliidu juhatuses – selles on olnud nii missiooni kui ka tõdemust, et keegi peab ära tegema. Muidu on nii, et minge ja tehke, aga keegi peabki minema ja tegema! Ka fanatismi peab selles töös olema ja vaatame, kui kaua jõuab seda teha!
