Tartu Ülikooli professor Pärtel Piirimäe: maraton peabki valus olema
Tartu Ülikooli professor Pärtel Piirimäe teab, et terves kehas on terve vaim – mõttetöö kõrval jätkub tal aega ka spordile pühenduda.
Pärtel Piirimäe keskendub ajaloolasena varauusaegse riikluse ja ideede ajaloo uurimisele ja õpetamisele. Alates 2018. aastast on ta Tartu Ülikooli mõtteloo professor. 2007. aastal kaitses Piirimäe Cambridge’i ülikoolis doktoritööd teemal „Õiglane sõda teoorias ja praktikas: Rootsi sõdade õigustamine suurvõimu perioodil” ning on pärast seda töötanud Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsendina. Ta on ka Ajaloolise Ajakirja peatoimetaja. Lisaks ajalooteadusele teeb Pärtel usinasti sporti.
Keha on paljuks võimeline
Regulaarselt hakkas Pärtel jooksmisega tegelema 2009. aastal. Enne seda harrastas ta vaid suusatamist, aga kevadeks saavutatud sportlik vorm läks sügiseks jälle kaotsi. Jooksma hakkas ta soojematel kuudel suusavormi hoidmiseks, aga peatselt muutus see hoopis põhialaks. Kolm kuud pärast treeningute algust jooksis Pärtel Turus Paavo Nurmi võistlusel oma esimese maratoni.
„Olen aru saanud, et keha on sageli võimeline rohkemaks, kui ainult nõder vaim ei takistaks. Hea vaimse ettevalmistusega on õnnestunud läbida varem müstilistena tundunud distantse. Olen ka mõistnud, et harrastaja jaoks ei ole 40–45 mingi eriline vanus ning alati on võimalik veel kiiremaks ja paremaks saada,” arvab Pärtel.
Peabki valus olema
Mehe esimene maraton sattus Turus väga palavale päevale ja ta arvas, et maraton peabki nii raske olema, aga elamus oli siiski positiivne ja tekkis tahtmine end uuesti proovile panna. Ülejäänud paarkümmend maratoni on tulnud kergemalt ja katkestama on ta pidanud vaid kaks ultramaratoni, kui keeruline ilm ja mäestikutingimused tahtest võitu said. Pärtli sõnul on tal maratoni ja ultravõistluse ajal mõtted üsna fokuseeritud sellele, kuidas kontrollitult ja ökonoomselt liikuda, õigel ajal süüa-juua jms. Algusots on alati rabe, tuleb leida võimalikult kiiresti oma rütm, milles säästlikult kulgeda. See faas on kõige nauditavam, saab tähele panna ka ümbritsevat loodust ja võistlusega kaasnevat melu. „Lõpuosas tegeled juba enesemotiveerimisega: pole hullu, peabki valus olema, finiš ning seega ka igavene au ja kuulsus on lähedal. Finišeerimistunne sõltub sellest, kui tõenäoliseks ma enne võistlust finišeerimist pidasin ja milliste raskustega tuli rajal võidelda. Pika mägiultra lõpetamisel on emotsioonid väga ülevad,” tunnistab mees.
Tõmme välismaratonidele
Pärtel on jooksnud Frankfurtis, Münchenis, Düsseldorfis, Hamburgis, Torinos, Stockholmis, Amsterdamis, Pariisis, Turus, Riias, Chamonix’s ja Bostonis. „Kui Mont Blanci mägimaraton kõrvale jätta, oli raja poolest kõige meeldejäävam Pariisi suur ring. Võimsa organisatsiooni ja meeletu kaasaelamise poolest oli teistest üle maailma vanim, Bostoni maraton. Emotsioone on muidugi tohutu palju, seetõttu ma võistlemas käingi. Kui ultrajooks algab õhtul, on päikesetõus mägedes alati meeldejääv, näiteks tõusva päikese käes kumavad Tre Cime di Lavaredo Dolomiitides. Vägeva emotsiooni pakkus UTMB (Ultra Trail du Mont Blanc) sarja TDS-i (Sur les Traces Ducs de Savoie – 121 km, +7200 m) lõpetamine Chamonix’ kesklinnas, kus kell kolm öösel oli rajaäär entusiastlikke pealtvaatajaid täis. Erilist rõõmu tekitas sealjuures toimetulek raskete ilmaoludega (üle 35 °C palavust), mida varem pidasin endale täiesti sobimatuks. Meelde jäi ka see, kuidas Bostonis tulid kohalikud tuttavad raja äärde suure isemeisterdatud Eesti värvides plakatiga,” on Pärtlil, mida meenutada.
