Siret Tuula väljakutse: ujuda aasta aega iga päev
Sporti armastav Siret Tuula läks ühel ilusal juulikuupäeval ujuma ega teadnud siis veel, et sellest korrast alates hakkab ta iga päev ujumas käima. Ilmad läksid külmemaks, kuid 29-aastase Sireti plaan ei muutunud ja eesmärgid vaid suurenesid – päevast päeva sotsiaalministeeriumis peaspetsialistina töötav naine läks kaasa aastase ujumisväljakutsega ja otsustas osa võtta kodusest taliujumise MM-ist.
Siret, taliujumine või isegi talisuplus ei ole jõusaalis käimine või metsajooks, mis enamikule sportlikele inimestele esimesena mõttesse tuleb, kui tekib soov kehale head teha. Mis oli Teie puhul ajendiks külma vette hüpates?
Minu vanemad on aktiivsed talisuplejad, nende eeskujul läksin esimest korda vette juba aastaid tagasi. Uitmõte iga päev ujuda tekkis juuli lõpus, kui Viljandi folgi ajal ilusate ilmadega iga päev järvevee võlusid nautisin. Sõber käis välja veksli, et ta tahaks iga päev ujuda, et mitte nii tihti haigeks jääda. Esialgu ei läinud ma küll väga aktiivselt selle mõttega kaasa, aga hoolimata sellest leidsin ennast koos temaga päevast päeva ujumas. Ilmad läksid tuulisemaks ja külmemaks ning meie eesmärk pöörasemaks - nimelt ujuda iga päev kuni jõuludeni. Märkamatult nihkus seegi piir edasi ja juba mõne kuu pärast olime seadnud eesmärgiks ujuda iga päev aasta aega välitingimustes - olgu siis väljas sillerdav päike või käre pakane.
Öeldakse, et pärast esimest emotsiooni on selge, kas teist korda jääauku minnakse või mitte. Palun meenutage oma esimest emotsiooni.
Päris esimene emotsioon kuus aastat tagasi oli pisut hirmutav, aga samas tunnet, et kunagi enam ei lähe, ka ei tekkinud. Läksin enne ujumist sauna, sest külmana vette minek ei tulnud sellel ajal kõne allagi. Saun oli kuum ja õues sügav talv ning loomulikult ei kuulanud ma kellegi õpetussõnu. Saunast tuhisesin jooksuga järve, seal sulpsasin kiiresti redelilt vette ja sama kiirelt välja ning olin kohe ka jooksujalu tagasiteel. Sauna ma enam ei jõudnudki, sest silme eest lõi mustaks. Istusin eesruumis ja kogusin ennast tükk aega. Tagantjärele tean, et see oli väga rumal käitumine, mis paneb südamele meeletu koormuse. Kui enesetunne normaliseerus, läksin siiski sauna tagasi ja veel paar korda vettegi, aga seekord rahulikult kulgedes, ning tegin oma esimese 10 m ujumise ka ära. Enesetunne pärast oli muidugi täiesti kirjeldamatu. Tuju oli suurepärane ning keha kerge ja meel erk.
Eesmärk iga päev ujuda on tõepoolest paras väljakutse. Kas reaalne eluolu on sundinud siiski ka popipäevi tegema?
Eranditeks on olnud tööalased paaripäevased välislähetused, kus pean leppima hommikuse külma dušiga. Aga igal juhul igatsen siis väga jääauku, sest külm dušš on üsna ebameeldiv.
