Mis on Goresoerdil pistmist spordiga?
„Goresoerd on Eesti metal-muusikat viljelev bänd. Bänd sai alguse 2004. aastal Tallinnas kahe mehe soovist eksperimenteerida grindcore’i radadel. Tänaseks on projektist saanud nutikas, armutu ja teravmeelne löögirusikas Eesti skene ekstreemsemas otsas.” – Wikipedia
Mis on sellel seost spordiga? Nimelt see, et kõnealuse kollektiivi liikmed on rohkem või vähem ise spordipisikust nakatunud ja harrastussport on aidanud neil saada ka paremateks muusikuteks.
Olude sunnil tervisesportlasteks
Bändiliikmetest on aastate jooksul saanud üha suuremad tervisesportlased, kuna energilistel kontsertidel ei suuda halvas vormis olles endast kõike anda. Laulja Eero Soomere sõnul on talle tuttav olukord, kus laval olles on enne kontserdi lõppu sees tunne, et üldse enam ei jaksa. „Ma teen trenni 5–6 korda nädalas, millest kolm korda olen jõusaalis ja ülejäänud päevadel käin poksimas. Kunagi olid mul suured probleemid seljaga, seetõttu hakkasin trenni tegema ja sellest sai väikestviisi sõltuvus,” räägib Soomere oma teekonnast spordi juurde.
Lindeberg on andnud oma käe jooksukuradile: „Kuulun PPA jooksuklubisse, kus treeneriks on Kaisa Kukk. Teen 3–4 trenni nädalas. Sel aastal jooksin ära poolmaratoni ja järgmise aasta eesmärk on läbida täismaraton.” Soomere hõikab vahele: „Kui sa oleks näinud seda tüüpi kaks aastat tagasi ... ülekaal oli ikka jõhker. Kitarr oli nagu kannel kõhu peal.”
Lindeberg, kellel randmel olev pulsikell annab metal-muusiku imidžile mõnusa kontrasti, alustas harrastusspordiga enda sõnul seetõttu, et hommikuti oli ühel hetkel raske juba saapapaelu siduda. Nüüdseks on mees visuaalselt suurepärases vormis ja eeskujuks igale üle 40-aastasele Eesti mehele.
Igaühele oma
Erinevate elektrooniliste helide eest vastutav René Jõhve enda sõnul küll regulaarselt sporti ei tee, kuid tihedale matkamisele lisaks võtab ta endale aeg-ajalt erinevaid eesmärke ja väljakutseid: „Näiteks üks mu lemmikuid on Türi-Tori süstamaraton, mida olen mitu aastat sõitnud.”
Bändi noorim liige, kitarrist Rasmus Tauk: „Ma ei tee üldse trenni, kuid töötan restoranis ja veedan oma tööaja ringi kõndides. Ükskord sammulugejaga mõõtes tuli tööpäeva lõpuks 30 000 sammu täis.”
Bassimees Tõnu Jalakas on leidnud endale rattasõidu: „Istun ratta selga umbes kahel korral nädalas. See on ainuke sport, mida saan praegu teha, kuna õlg ja põlv ei luba vanade traumade tõttu rohkemat. Alustasin kunagi jõusaalist, kuid koormuste kasvades hakkasid endised hädad tunda andma. Kunagi ehk proovin mingite kummidega taas ka võimlema hakata.”
Trummar Tõnis Noevere: „Mul on jõusaali kuukaart, aga pole sinna kolmveerand aastat jõudnud. Iga kuu maksan selle eest jälle 50 eurot ära ... Aga mulle meeldib jooksmas käia ja teen oma ringi ära umbes neljal korral nädalas. See harjumus on jäänud mulle lapsepõlvest, kui tegelesin tõsiselt jalgpalliga.”
Millisel spordialal võiks bänd enda arvates olla kõige edukam ja kas nad suudaksid timina võita triatlonis ka Tanel Padarit? Loe edasi ajakirjast Sport.
