KOMMENTAAR | Purustada saab kahte moodi - sportlikult või päriselt
Ühelt poolt tundub, et see oli kõigi aegade vingeim asi Eesti võitlusspordimaastikul. Sellist eellugu nagu eelmise aasta suvest matšile ümber ehitati, pole siinmail varem nähtud. Kes veel ei tea, millest jutt, siis olgu lühidalt ära seletatud: "Purustaja" hüüdnime kandev Reilson teatas Delfi TV persooniloos, et talle pole kodulinnas Pärnus enam vastaseid, Nurmsoo võttis avaldusest tuld ja viskas Facebooki vahendusel end suvepealinna kõige paremaks taipoksijaks nimetavale Reilsonile kinda. Matši võttis enda korraldada Mirkko Moisar, kelle firma Moisar Promotions viib läbi võistlussarju Xplosion ja Fightland.
Reedeseks Fightlandiks oli Reilsoni profikontol 28 võitu ja mitte ainsatki kaotust, Nursmool 7 võitu ja 4 kaotust. Matš peeti MMA reeglitega ning selle maksimumpikkuseks määrati 3 x 5 minutit. Nüüd teame, et mehed ei mallanud esimese raundi lõpukellagi ära oodata.
Aga tagasi selle juurde, miks see kõik nii äge oli... Kuigi tegu polnud kaugeltki mitte ürituse peamatšiga, oli Keila tervisekeskuse korvpallisaalis tunda, et just seda kohtumist oodati kõige rohkem. Taheti näha, kas Purustaja (ainuüksi fakt, et keegi end Purustajaks kutsuda julgeb, tekitab soovi seda oma silmaga kaeda) jätkab purustamist või juhtub midagi erakordset ehk võidab see, kes matši eel kõige rohkem suud pruugib. Mida ju tavaliselt ei juhtu... Reegel pidas seekord paika. Ei juhtunudki.
Vihavaenu oli tunda juba meeste ringi sisenemisel ning esimeste jagatud hoopide ajal. Mehed värisesid ja olid näost valged, justkui oleks mängus elu ja surm. See lõi ka pealtvaatajatel pulsi lakke. Kuid...
Nimetage mind nüüd lumehelbekeseks, aga kui võitlejad areenilt lahkusid, jäi sisse kuidagi vastik tunne. Niisugust vihavaenu ei peaks tegelikult ühe MMA matšiga (ega ka poksi- või taipoksimatšiga) kaasnema. Ennekõike on see siiski sport, mitte gladiaatorite võitlus. Mitte, et ma poleks varem näinud, kuidas maaslamajal kaksiratsi peal istutakse ning küünarnukkide ja rusikaga näkku hoope jagatakse. Võitma ju kuidagi peab – see on selge. Aga on vahe sees, kas trash-talk’iga üles köetud pinge on vaid šõuelement või päris ehtne asi. Et tegu oli seekord reaalse purustamissooviga, lisas kohtumisele kuidagi võika mõõtme.
Kui vihavaen oligi, olnuks aumehelik see ringi jätta. Mikrofoni ees teineteist hea võitluse eest tunnustada ja sõpradena lahku minna. Reeglitepärase heitlusega sai ju paika pandud, kumb tegijam on. Milleks edasi kakelda ja kaotajat "Rosinapeaks" sõimata?
Sellegipoolest müts maha Kaijo Nurmsoo ees, kes sellise libeda tee ette võttis! Raundi esimeses pooles oli näha, et mehel oli plaan, kuidas Purustaja purustada. Tema kahjuks rebis Reilson end kägistushaardest lahti. Kiitused ka Reilsonile väljakutse vastu võtmise eest, kuigi sellisele hooplemisele polekski ta saanud teisiti vastata. Kui sa väidad, et kodulinnas sulle konkurente pole, aga ühe mehega siiski võitlemata jätad... Mis mulje see sinust jätaks?
Jään põnevusega ootama mõlema mehe järgmisi matše!
