Õlaliigese ravi käib tihti valu piiril
Füsioterapeut Priit Ailt avaldab, et Füsioteraapia Kliiniku spetsialistide igapäevatöös kulub õlaliigesega seotud teemadega tegelemisele pea üks kolmandik ajast.
„Tegemist on keerulise igas suunas hästi liikuva liigesega, mida mõjutavad eest rangluu, tagant abaluu ning lisaks veel lülisammas ja rinnakorv. Kinni pitsuda või normaalsest asendist nihkesse minna võivaid pindu ja erinevaid vahemikke on selles piirkonnas palju, arvukalt on seal ka pisikesi lihaseid,” räägib Ailt ja selgitab, et just lihased ja kõõlused kipuvad ootamatutel suurtel koormustel kas osaliselt või täielikult rebenema ning olukorra taastamiseks on oluline oskuslikult koostatud terapeutiliste harjutuste plaan.
Probleemi aitab selgitada põhjalik anamnees ehk vestlus
Õlaliiges on valmis taluma väga suuri koormusi. Teinekord satub arsti laua juurde ka neid, kellel on kehaosadest erinev arusaam. „Kurdetakse õlavalu üle, kuid tegelikult annab tunda hoopis kael või on kogemata katki olnud paar roiet. Inimesed armastavad kangesti ennast ise interneti teel diagnoosida ja tihti mõtlevad end tegelikust olukorrast haigemaks. Spetsialisti jaoks on esmalt oluline patsiendi jutust aru saada ja siis juba vastavalt tegutseda,” võtab Ailt vastuvõtule tulnud inimese kuulamiseks aega.
„Trauma üle elanud liigese põhiprobleem on tihti see, et pisikesed lihased ei stabiliseeri – üks ei tee oma tööd korralikult ära, teine võtab üle, aga tema pole selle jaoks loodud ja annab endast väsimuse korral valuga märku. Tihti ongi raske aru saada, kas valu tuleb konkreetsest traumast, koekahjustusest või sellest, et lihas ei jõua ehk lihasnõrkusest. Kui kahtlus hinges, siis esimese asjana soovitan tegelikult käsi omavahel võrrelda – kas kõik liigub nagu peab, kas käed kannatavad ühtemoodi koormust, kui mõni veidi raskem asi näiteks kõrgelt kapi otsast alla tõsta. Kui märkad erinevust, siis tasub kindlasti oma perearstile või füsioterapeudile sellest rääkida,” annab Ailt soovituse.
Mis on külmunud õla sündroom?
Vahel tuleb füsioterapeutidel tegeleda ka nii-öelda külmunud õla sündroomiga. „Tegemist on esialgu tühisena tunduva või pea märkamatu traumaga, mille tagajärjel ei taha õlg enam mingi aja möödudes hästi liikuda. Tihti inimene isegi ei seosta õla liikuvuse halvenemist mõne minevikus aset leidnud kukkumisega, raske eseme maast või kuskilt kõrgelt riiulilt tõstmisega või näiteks järsuma liigutusega, mille tagajärjel liiges kergelt kannatada sai. Mõnel on näiteks koer jalutuskäigul järsult rihma tõmmanud ja sellest juba piisabki,” selgitab füsioterapeut ja kinnitab, et lootust paranemiseks on alati.
