OLÜMPIAPÄEVIK | Visa ukrainlanna võitis viiendal katsel Saksamaale olümpiakulla. Seekord paariliseks prantslane

Ukrainast pärit iluuisutamise paarissõitja Aljona Savtšenko on maailma tippu kuulunud juba aastaid. Pyeongchangis sai 34-aastane Savtšenko lõpuks kätte ka oma olümpiakulla. Edukaks osutus lõpuks koostöö 29-aastase prantslase Bruno Massot'ga. Teekond olümpiakullani on Savtšenkol olnud aga pikk ja keeruline.

1984. aastal Kiievi lähistel sündinud Savtšenko jõudis esimest korda olümpiamängudele juba 2002. aastal, kui ta saavutas Ukraina eest võisteldes koos Stanislav Morozoviga 15. koha. Eelnevalt oli tema paariliseks olnud veel ka Dmitri Bojenko, kuid suuri tippe otsustas ta vallutama hakata koos Morozoviga.

Kuna peagi sai Savtšenko jaoks selgeks, et Ukrainas ei ole paarissõitjana võimalik suuri tegusid teha ja korralikku rahastust ei ole, siis hakkas ta kiikama Saksamaa poole. Läbi sakslastest ajakirjanike jõudis ta Robin Szolkowyni.

Nii hakkaski Savtšenko esindama hoopis Saksamaad ja koos Szolkowyga oldi ülimalt edukas tiim. Aastate jooksul võideti viis MM-tiitlit ja neli EM-tiitlit. Olümpiatelt jäi suurtabamus aga tulemata – 2006. aastal Torinos oldi kuuendad ning 2010. aastal Vancouveris ja 2014. aastal Sotšis saadi kaela pronksmedalid.

2014. aastal riputas Szolkowy aga uisud varna, kuid Savtšenkol oli üks suur unistus veel täitmata. Nii moodustas ta duo viis aastat noorema prantslase Massot'ga.

Asjad hakkasidki taas Savtšenko jaoks sujuma ning kuigi kohe täistabamust ei tulnud, siis koos võideti kaks medalit nii MM-idelt kui ka EM-idelt.

Pyeongchangis jõudiski ukrainlanna oma suure hetke ära oodata, kui ta kerkis koos prantslasega olümpiavõitjaks. Rõõmsad olid ka sakslased, kuna medalitabelisse tuli ju üks kuldmedal taaskord juurde.

Nagu Savtšenko juhtum ehedalt tõestab, siis paarissõit ei ole ala, kus alati saab suuri tegusid teha ainult oma sünnimaa eest. Ala spetsiifikast lähtudes on paratamatu, et tulemuste nimel tuleb endale paarilist otsida laiast ilmast ja võib olla tuleb vahetada ka kodumaad. Lõpuks loeb sportlase jaoks ikkagi ju tulemus.

“Täna kirjutasin ma ajalukku uue peatüki. See on ainus, mis loeb. Kõik läks nii nagu ma olin lootnud ja ette kujutanud. See on minu hetk. Võtsime seekord uue aasta koos vastu ning lubasime, et 2018. saab olema meie aasta,“ andis Savtšenko ajakirjanike ette astudes mõista, et kõik ohverdused, mis viivad lõpuks olümpiakullani, on seda igal juhul väärt.