„Esmalt torisesin hingamismaski pärast, siis seletas ema mulle, mis juhtus..." Üliraske kukkumise üle elanud rattatüdrukust on saanud edukas ärinaine
Kuidas taastuda raskest õnnetusest ja tulla toime sellega, et sinu suur eesmärk saada sportlaseks ei täitu kunagi? Siin on Gerda Ranna lugu, mille pani kirja tema endine treeningukaaslane Liisi Rist.
On 15. august aastal 2007. Väljas on ilus päikesepaisteline suvepäev. Oleme lõpetanud viimased kiirusharjutused ja teel Pirital asuvasse treeningkeskusesse. Kell on 13.09, asume Narva maantee 30. kilomeetril Jõelähtme ja Kuusalu valla piiril. Ning järsku KÕMAKI! -veoauto sõidab otsa treeninggruppi saatnud bussile, mille tuules pedaalisid 17-aastased Gerda Rand ja Aleksandr Filin ning 14-aastased Piret Lauk ja Mariann Järvela.
Esmalt kui treener meist bussiga paremalt muru pealt poolviltu möödub, muigan situatsiooni koomilisuse üle (tavaliselt käib treener infot jagamas vasakult poolt). Järgmisel hetkel saan aru, et treener keeras murule vältimaks otsa sõitmist kogu grupile ja siis oli asi naljast juba kaugel. Veel tõsisemaks läks asi, kui nägin treeningkaaslaseid liikumatult kraavis lebamas, rattapilpad teel laiali.
Rängad tagajärjed
Selles õnnetuses vigastas Mariann nii reie-, vaagna- kui lõualuud ja selgroolülisid, tema edasisele jalgratturikarjäärile oli kriips peale tõmmatud. Ka Piret vigastas selgroogu, ent jätkas rattatreeninguid ja võitis neli aastat hiljem juunioride grupisõidus Eesti meistritiitli. Gerdal tekkis kahest koljuluumurrust ajuturse ja teda hoiti kolm päeva kunstlikus koomas. Aleksandril läks neist neljast kõige õnnelikumalt ja ta pääses vaid paari sinikaga.
Rattasport oli südames varakult
Gerda avastas jalgrattasõidu võlud 10-aastaselt, kui osales Raplamaa meistrivõistlustel. Kohene edu innustas noort tüdrukut sõitma aina rohkem ja kiiremini. Üsna pea liitus Gerda Kohila jalgrattaklubiga Lenks ja osales kõikidel kohalikel võidusõitudel. Kuna Gerda armus rattasporti jäägitult, seadis ta sammud pealinna klubisse Kalevi Jalgrattakool. „Selleks ajaks olid mul juba suured eesmärgid püstitatud," meenutab 22-kordne Eesti meister Gerda. „Ma elasin Raplas, aga sõitsin päris tihti rongiga Tallinna, et suurema treeninggrupiga ühiselt pikki treeninguid teha."
Jäärapäiselt eesmärkide poole
Kuna ambitsioonikas rattaneiu treenis toona valdavalt üksinda, soovitas treener Ado Hein Gerdal spordikooli kandideerida, ikka selleks, et treeningpartnerid oleksid lähedal olemas.
Praegu on Gerda tänulik, et õpingute jätkamiseks just Audentese spordigümnaasiumi valis, sest pärast liiklusõnnetust sai ta kooli lõpetatud tänu vastutulelikele õpetajatele ja kaasõpilastele. „Arstid soovitasid mul esialgu ühe aasta vahele jätta. Alustasin toona üheteistkümnendat klassi ja tahtsin väga koos oma klassikaaslastega kahe aasta pärast lõpetada, seega aasta vahele jätmine ei olnud üldse variant," tutvustab Gerda oma jäärapäisemat külge. „Alguses oli ikka väga-väga raske, sest kui ma õppisin ja lugesin materjale nagu varem, siis pärast asju üle vaadates tundus, nagu polekski ma vahepeal midagi õppinud. Aju lihtsalt ei salvestanud mitte midagi. Tööle hakkas kaitsemehhanism, mis ei lasknud ajule uut infot ligi. Ma pingutasin topelt, et teistega sammu pidada."
See saatuslik päev
15. augusti hommikul ütles Gerda sisetunne, et see ei ole hea päev Tallinna ühistreeningule minekuks. Kohusetunne ja suured eesmärgid ajasid neiu siiski sadulasse. „Hiljem oli muidugi ette enesesüüdistamist, et miks ma ei kuulanud sisemist mina," räägib Gerda. „Tol päeval oli trennis ka spordikooli direktor Jaanus Prükkel ja tema keeras varem kodu poole. Mõtlesin endamisi, et tahan koos temaga minna, aga ei läinud."
Viimane asi, mida Gerda sellest päevast mäletab, on pärast kiiruslõiku koos kolme treeningkaaslasega bussi tuules peagrupile järele sõitmine, hetk, kui keegi ütles, et Mariannile tehakse kunstlikku hingamist, ja valgussähvatus. Kolm päeva hiljem ärkas ta üles Tallinna Lastehaiglas.
