Eesti jalgpalli Esiliiga suur küsimus: suurema liiga poolt või mitte?
Novembrikuus korraldas Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ümarlaua, et arutleda esiliiga ja esiliiga B tuleviku üle. Ajendiks oli mitme klubi ettepanek moodustada kahe esiliiga asemel üks suurem ühisliiga, kus oleks 16–18 klubi. Poolt- ja vastuargumendid arutati kokkusaamisel läbi, ent liigat reformima siiski ei hakatud. Viie erineva taustaga klubi kommentaaridest koorusid välja omapärased põhjendused ja huvid.
Ranet Lepik, JK Vändra Vaprus - 2017. aasta lõpetati esiliiga B-s kolmanda kohaga, 2018. aastaks teeniti EJLilt koht esiliigas, kuid otsustati jätkata esiliiga B-s.
Meie algatasime selle ettevõtmise ja idee, et kahe esiliiga asemel võiks olla üks ühtne liiga, kus oleks 16 võistkonda ja mängitaks omavahel senise nelja ringi asemel läbi kaks ringi. Selle plaani ajel kontakteerusime enamiku iseseisvate klubidega telefoni teel ning kuigi paar klubi vajas mõtlemisaega, saime esialgu ligikaudu 95protsendilise toetuse. EJLiga peetud kohtumisel paraku kõik enam sama juttu ei rääkinud, ei suudetud endale kindlaks jääda ning nii see paraku läks.
Kui välja tuua põhjuseid, miks muuta senine liigasüsteem suuremaks ühisliigaks, siis ei ole ju saladus, et praegused 36 mängu käivad selliste tingimuste juures ja sellistele mängijatele, nagu Eesti liigades võtta on, üle jõu. Meie Vaprusega oleme saanud seda praegust süsteemi juba mitu aastat proovida ning iga aastaga läheb üha rohkem punnitamiseks, sest kogu aeg samade vastastega mängides on keeruline meeldida rahvale ja samuti müüa liigat mängijatele. Uus liigasüsteem lühendaks hooaja kestust rohkem kui kuu võrra ning kui 15 vastasega mängida läbi kaks korda, siis oleks see tunduvalt kaalukam ja huvitavam kõigile. Mängijate motivatsioon oleks suurem ja selline süsteem ka publikule atraktiivsem - küsisime selle kohta arvamust ligikaudu 50 inimeselt, kes on käinud mänge vaatamas.
Eks see kõik on muidugi kulunud jutt: hooaeg on pikk, mängijatel vaba aega pole ja tuleb elada justkui profijalgpalluri elu, samas kui kõik on töö- ja pereinimesed. Selle kompoti juures ongi väga raske leida head kompromissi jalgpalli ja tavaelu vahel. Teisest küljest saan ma EJLi seisukohast aru, sest kaks kõrgemat liigat peaksidki olema sarnase süsteemiga: esiliiga peaks Premium liiga jaoks olema ettevalmistav aste, nagu praegu on tehtud.
Kui rääkida sellest, et mitu klubi loobus sel aastal esiliiga B kohast ja otsustas mängida II liigas, kus on vähem kohtumisi ja mängitakse omavahel kaks korda, siis käib ka meil üldiselt igal aastal sama mõte korraks peast läbi. Vändra klubi sõltub väga palju teistest, eriti sellest, mis toimub Pärnus. Ainult oma jõududega on meil raske hakkama saada, sest noori mängijaid ei tule hordidena peale. Meil on abi vaja, aga kui meiega koostööst loobutakse - näiteks nii Pärnu JK kui ka Pärnu Vaprus tahavad uuel hooajal jälle kumbki omaette punnitama hakata -, siis paraku olenevad ka meie tegemised sellest. Konkreetselt sel hooajal meil esiliigast loobumise plaane polnud, aga näiteks eelmisel hooajal oli küll. Sel aastal oli tähtsaks argumendiks see, et mängijate arvates oleme sportlikus plaanis endale loomulikus kohas. Seepärast püüame kasvatada oma mängijate arvu piisavaks, et ka järgmisel aastal esiliiga B-s hakkama saada. Miks aga loobusime kohast aste kõrgemal ehk esiliigas - seal mängimine nõuaks rohkem ühiseid treeninguid, mille jaoks on meil väga keeruline leida vajalikul hulgal ühiseid aegu.
Janar Sagim, FC Santos Tartu - esiliiga hooaeg lõpetati kaheksanda kohaga, kuid kõik üleminekumängud jäeti ära ja Santos jätkab esiliigas.
Meie olime selles olukorras erand, sest kui üldiselt vedas liigasüsteemi muutmise ettepanekut Vaprus, siis meie ei kuulnud sellest otse nende, vaid hoopis Welco käest. Otsest vastust me suurema liiga moodustamise kohta ei andnud, sest selleks hetkeks teadsime juba, et niikuinii kutsutakse kokku mingis vormis konsiilium, ja otsustasime ära oodata, mis seal räägitakse. Seega me enne EJLis toimunud kokkusaamist kummalegi poolele oma nii-öelda allkirja ei andnud.
Mulle oleks uue liiga juures olnud sportlikus võtmes argumendiks see, kui senist 36 mängu oleks hakatud vähendama, sest on omaette küsimus, kas meil on kolme liiga ja 30 võistkonna jagu materjali, et mängida hooajal 36 mängu. Kuna EJLis peetud kokkusaamisel sai aga üsna kiirelt selgeks, et mängude arvu ei hakata vähendama, siis ei olnud meie arvates väga suurt mõtet võtta kindlat seisukohta, kas olla praeguse süsteemi või uue liigasüsteemi poolt. Kuna mängude arvu ei planeeritud muuta ka suuremas liigas, siis polnud süsteemi muutmisel enam mõtet.
Kui rääkida Santose jätkamisest esiliigas, siis usun, et oleksime säilitanud oma koha ka siis, kui oleksime pidanud mängima üleminekumänge. Mingisugust vaheaasta plaani, et mängida teadlikult nõrgemal tasemel, meil ei olnud. Kuna Santose koosseis on noor, siis ei seisa me samasuguste probleemide ees nagu näiteks vanemate mängijatega Viimsi, Vändra või Keila. Loomulikult on meil teised probleemid, sest noored mehed alustavad oma eluga ja mängu tuleb ülikool ja kaitseväeteenistus, aga üldises plaanis kavatseme kindlasti täie rauaga panna.
Rasmus Heinla, Keila JK - 2017. aasta lõpetati esiliiga B-s neljanda kohaga, 2018. aastaks teatas EJL esialgu, et Keila mängib esiliiga B-s, kuid kuna Vändra Vaprus loobus esiliiga kohast, asus nende asemele Keila.
EJLiga peetud kokkusaamisel toetasime meie ühtse suurema liiga loomist ja tõime selle poolt välja kolm peamist argumenti.
Suuremas liigas oleks hooajal paar mängu vähem.
Suurem liiga oleks atraktiivsem publikule ja ka mängijatele, sest kui hooajal neli korda läbi mängida sama vastasega, siis ei õpi enam nende kohta midagi uut ning see pole väljakutse ühelegi mängijale ega treenerile.
Suurem liiga olekski just mängijatele parem väljakutse - see oli meile kõige olulisem argument. Meil oleks olnud väga raske motiveerida mängijaid jätkama esiliiga B-s, sest meie andekad ja ambitsioonikad noored tahavad mängida kõrgemal ja praegu lähevad nad selleks suurklubide duublitesse, kes mängivad just esiliigas, mitte aste madalamal. Kui oleks üks suur ühisliiga, siis poleks neil vaja minna suurklubide juurde, vaid nad saaksid jääda meile ja muuta meie võistkonda tugevamaks. Seeläbi oleks ühises liigas rohkem tugevaid võistkondi ja tase ühtlustuks. Sel aastal pääsesime sellest motiveerimise probleemist, sest saime võimaluse esiliigas mängida, ent kui seda poleks juhtunud, oleks olnud suur probleem veenda mängijaid jätkama tugevuselt kolmandal tasemel. Suuremas ühisliigas mängimist oleks olnud neile lihtsam maha müüa.
Loomulikult ei saa vastu vaielda faktile, et suurema liiga puhul võib tabeli keskel tekkida nii-öelda mugavustsoon, aga mina arvan, et siin aitaks probleemi lahendamisele kaasa klubidevaheline rivaliteet. Igal klubil on oma peamised vastased ja endise jalgpallurina ei näe ma, et Keila läheks Vändra või Raasiku vastu mängima poollõdvalt. Usun, et sellisel hetkel kaaluks sportlaste ego üle võimaliku mugavustsooni.
Kui rääkida praegusest kahe esiliigaga süsteemist üldises plaanis, siis keskpikas perspektiivis olen ma Aivar Pohlaku seisukoha ja loogikaga nõus. On arusaadav, miks on selline kolme tippliigaga süsteem loodud, ja ma usun sellesse projekti, kuid praegu ei täida see oma rolli veel selliselt, nagu peaks.
Jaan Jalas, Raasiku FC Joker - esiliiga B hooaeg lõpetati kaheksanda kohaga, EJL pakkus 2018. aastaks kohta esiliiga B-s, kuid otsustati jätkata II liigas.
Meil oli tegelikult juba suvel olemas mõte, et jätkame uuel hooajal II liigas, seega ei olnud meie puhul väga suurt vahet, kas esiliigasse tuleb 16 meeskonda või mitte. II liigas mängimise otsuse tegid esindusmeeskonna treener ja mängijad. Võib-olla natuke rutakalt see tehti, sest kui spekuleerida variandiga, et ühtsesse liigasse oleks tõesti pandud 16 meeskonda ja nii oleks olnud vähem mänge ja väiksem koormus, siis võibolla oleks see pannud meid mõtlema. Praeguse 36 mänguga läheks meil aga ikkagi liiga raskeks, kuigi pigem oli selle otsuse põhjus meis endas, mitte niivõrd liigasüsteemis.
Meie mängijate keskmine vanus on 27 eluaastat ja nädalas korra võiks seejuures ikkagi trenni ja mängudele jõuda, aga kui seda ei tehta, siis on natuke kahju. Eks esiliiga B puhul ongi ju nii, et kui seal mängida ja trenni mitte teha, siis on raskem läbi lüüa, samas kui II liigas on suvepuhkus ja seal on kergem mängida ka siis, kui ei jõua trennidesse. Need kõik on muidugi sellised tavalised amatöörsatsi probleemid ja eks me peame lihtsalt ootama, kuni meil noored peale kasvavad. Praegu on meie kõige vanemad noored U14 vanuseklassis, seega tuleb veel mõned aastad oodata, kuni nad meesteklassis kanda saavad hakata kinnitama. Tuleviku mõttes võiks muidugi ikkagi esiliiga B-s mängida, aga praegu peame II liigas oma jõududega hakkama saama ja loodetavasti see õnnestub.
Reijo Kuusik, Rakvere JK Tarvas - 2017. aastal saadi esiliigas kolmas koht, sel hooajal jätkatakse samuti esiliigas.
Kuna Rakvere võistkond koosneb üsna vanadest mängijatest - meie keskmine vanus on üle 25 eluaasta -, siis emotsionaalselt oleks meil olnud lihtsam motiveerida oma mehi mängima suurema formaadiga liigas. Meie mängijatele on praegune esiliigade süsteem ses mõttes igav, et oleme selles rattas juba nii kaua olnud. Suurem ühisliiga oleks olnud põnevam ja uudsem ning seetõttu olime selle poolt mitte niivõrd ratsionaalselt mõeldes, kuivõrd oma emotsionaalsest vaatevinklist vaadates: kuidas meile oleks edasi huvitavam mängida.
Suurema liiga puhul on loomulikult oht, et tase võib nõrgeneda, aga see ei olnud meile ühisliiga loomise puhul liiga suur probleem. Meie kui noore klubi puhul on praegu tähtis pigem tekkinud olukord, kus esimene põlvkond hakkab karjääri lõpetama, aga auk järgmise põlvkonna ehk oma noorte vahel on veel liiga suur, et kogu esindusmeeskonda ära katta. Just seepärast oleks meie vanematest meestest koosnev võistkond eelistanud nautida jalgpalli suuremas liigas.
See, et EJL otsustas jätkata sama formaadiga, ei mängi selles osas meie jaoks rolli - eks me teeme ikka oma tööd edasi. Rakvere mängib ikka edasi esiliigas, ennast kuhugi madalamale me tõsta ei lase ning ka meil endal madalamale mineku huvi ega plaane pole.
