Spordiajaloo suurima skandaali uued detailid: peksmise asemel taheti uisustaari hoopis lõikuda

1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude eel šokeeris maailma USA iluuisutajate Nancy Kerrigani ja Tonya Hardingi vahel puhkenud skandaal. Kerrigan sattus olümpiamängude eel rünnaku alla ning ei saanud seetõttu osaleda USA katsevõistlustel.

Olümpiale sõitsid lõpuks mõlemad. Seal võitis Kerrigan hõbemedali, Harding jäi aga kaheksandaks.

Hiljem tuvastas uurimine, et Hardingi toonane elukaaslane Jeff Gillooly ja turvames Shawn Eckhardt olid palganud rusikakangelase Shane Stanti, kellele tehti ülesandeks murda Kerrigani parem jala luu.

Kuna nüüd on valminud Tony Hardingust mängufilm “Mina, Tonya“, siis on toonaseid sündmusi hakatud taas elavalt ajakirjanduses lahkama.

Nüüd sai Inside Editioni veergudel sõna rünnaku läbi viinud Stant. Stant meenutas, et ükski asjaosaline ei osanud ennustada, et sündmused võtavad sellised mõõtmed ja sellest saab spordialoo on suuremaid kui mitte suurim skandaal. Siiski tunnistas ta, et esialgu plaaniti Kerrigani vastu veelgi jõhkramat rünnakut.

“Esialgse plaani kohaselt oli kavas lõigata läbi tema Achilleuse kõõlused. See oleks ta sportlikus mõttes sandistanud,“ rääis Stant. “Ma ei pidanud nii karmi tegutsemist vajalikuks. Lisaks ei olnud ma valmis sellist asja ka tegema.“

Toona ainult 22-aastane Stant tunnistas end kohtus süüdi ja pidi veetma 18 kuud vanglas.

Harding ise väitis küll esialgu, et ta on süütu, kuid Lillehammeri olümpia järel mõisteti ta süüdi uurimise takistamises - talle mõisteti kolmeaastane katseaeg, 500 tundi üldkasulikku tööd ning 160 000 dollari suurune rahatrahv. Kõik teised kaasosalised pidid kandma reaalse vanglakaristuse.

Kui olümpial lubati sportlasel osaleda, siis süüdimõistva otsuse järel viis oma uurimise läbi ka USA uisuliit, kes võttis tagantjärele ära Hardingu meistritiitli ning määras talle eluaegse võistluskeelu.