Lähteülesanne püstitati nõnda, et kui Keel oleks ise sidemängija, siis keda Eesti läbi aegade parimatest võrkpalluritest ta enda kõrval näha sooviks.

Keel arutles nõnda:

* Võistkonnas võiks olla olümpiavõitja Viljar Loor. Ja mitte see Viljar Loor, kellega ta 1985. aastal Tallinna Kalevis saigi koos mängida, vaid paar aastat noorem Loor – toona oli mees oma võimete tipul ja tõesti maailma võrkpalli üks eredamatest tähtedest.

* Väga huvitav oleks koos mängida Robert Tähega.

* Kui võistkonnas oleks Tähe-sugune paugutaja, siis teine nurgamees võiks olla pigem väga kindel servi vastuvõtja. Kuna Keel pole kunagi ise diagonaalründajaga koos mänginud (toona kasutati veel 4-2 süsteemi ehk platsil oli kaks ründavat sidemängijat), siis võiks võistkonnas olla veel kaks nurka – Keith Pupart ja Jaanus Nõmmsalu.

* Teine tempomees võiks olla... Timo Tammemaa. Saarlane pole praegu Eesti koondiseski suutnud Ardo Kreeki ja Andri Aganitsa üle mängida. Aga Keelel oli valikuks selge põhjendus: mees olla füüsiliselt väga võimekas, aga sportlase kohta natuke liiga viisakas – kui palli maha lööb, siis vaat et läheb vastast lohutama. Keel tahaks selle omaduse temast välja juurida.

* Ja liberoks pakkus Keel teise täieliku üllatusmehe – Pärnu võrkpalliklubi 18aastase kaitsemängija Silver Maari. Mitte et ta oleks kogenud treeneri hinnangul Rait Rikbergist, Sten ja Asko Esnast juba praegu parem, aga Keel – kes võttis talle püstitatud ülesannet täie tõsidusega – arutles, et noore mehega koos platsil olles oleks veel parem tema arengut suunata kui treeneripingil.

Mõistagi on kõik sellised valikud subjektiivsed. Aga keda pakuksite teie Eesti kõigi aegade põhikoosseisu?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena