Mart Seim, ole kas või karjääri lõpuni viies, aga jää puhtaks!
Legendaarse tõstja Jaan Taltsi terav intervjuu laupäevalehes LP tõmbas sae käima. Kes oli poolt, kes vastu, aga külmaks ei jätnud see kedagi. Muidugi räägib 43 maailmarekordit püstitanud olümpiavõitja selliselt tasandilt – sisuliselt Olümpose mäe tipust – ja sellise kategoorilisusega, et paljud tunnevad end karmidest sõnadest riivatuna ja paljudele ei jõua mõte üldse kohale. Aga iseenesest pole soovitus mitte rahulduda kümnenda, viienda või teise kohaga ju sugugi vale. Sihtida tulebki kulda. Kui see käes, siis maailmarekordit. Rahulolu on sportlase suurim vaenlane.
Ent ülimas maksimalismis peitub ka oht tõsta tulemus eetikast kõrgemale. Kui tõepoolest keemiavabalt tippsporti tegevale kümnenda koha mehele muudkui nina alla hõõruda, et üheksa meest on temast etemad ja kümnes koht on jama, võib lõpuks ausaimgi murduda ja otsustada: „Hüva, sihime ainult kulda, aga siis samade „mängureeglite” alusel nagu medalimehed.”
Kiusatusele ei tohi alluda
Eesti esitõstja Mart Seim pole kahel viimasel ülemaailmsel tiitlivõistlusel medalini küündinud. 2015. aasta Houstoni MM-il sai ta hõbeda – tegelikult pole esialgu kaela pandud pronksi siiani keegi hõbeda vastu vahetanud –, ent mullusel olümpial teenis ta seitsmenda ja hiljuti lõppenud Anaheimi MM-il viienda koha. Siit on välja jäetud tõukamise väikesed medalid, mida EOK oma medaliarvestuses ei loe.
Muidugi loodan mina, Talts, Seim ise ja kogu Eestimaa, et ta suudab edaspidi poodiumile jõuda. Aga veel tähtsamaks pean, et ta teeks seda puhtalt. Mart Seim, pigem ole kas või karjääri lõpuni viiendal kohal, aga jää puhtaks! Sest dopinguskandaaliga kaasneb korvamatu kahju, isegi kui asi lõpeb hiljem kohtus võiduga. Kõik need häirivad küsimused ja kahtlused, millest päris lahti enamasti polegi võimalik saada. Rääkimata raisatud närvirakkudest.
Seega lisan Taltsi retoorikale eraldi rõhutatult tingimuse: sihtigem kulda, aga puhtalt. Tõstmises on keelatud ainete kasutamisest palju juttu, päris paljud on minult küsinud, kas sellest äkki juba liiga palju ei räägita-kirjutata. Aga see pole ju kellegi väljamõeldud vabandus, vaid reaalsus. Ega maailma alaliit asjata üheksa riigi koondisi MM-ilt eemale jätnud. Ja on ka selge põhjus, miks 2024. aasta olümpiaprogrammis pole tõstmise koht endiselt kindel. Fakt on seegi, et kuuest Rio de Janeiro olümpial Seimist parema koha saanud tõstjast on pooled varem dopinguga vahele jäänud. Rääkimata riikidest, kus kohalik antidoping hoolitseb tegelikult hoopis selle eest, et oma sportlane õigeks ajaks puhtaks saaks.
Kommenteeriks ka juhtnööre, mis Talts spordiajakirjanikele andis. Laias laastus olen temaga nõus. Me – siinkirjutaja kaasa arvatud – oleme tõesti kohati olnud liiga leebed ja põhjendamatult optimistlikud ning esitanud liiga vähe kriitilisi küsimusi. Teinekord on asi läinud sealt isegi edasi. Näiteks pärast laskesuusahooaja esimest starti, mis Eesti võistkonnal totaalselt ebaõnnestus, jäeti ETV õhtustes spordiuudistes isegi mainimata, kes täpselt meie omadest rajal olid ja põrusid. Küll aga leiti mitu minutit intervjuuks endise laskesuusataja Margus Aderiga, kes ebaõnnestunud võistluse analüüsimise asemel rääkis eksperdina toredat üldsõnalist juttu, et „olümpiahooaeg ongi üks suur sünnipäev”. See ei vii meie sporti edasi.
