Avo Keel pööras vanglagi võrkpalliusku
Avo Keele elukiri „Terava keelega” võtab kokku Eesti võrkpalli viimased kolm ja pool kümnendit.
Kui palju on meil peale võrkpalli spordialasid, mille enam-vähem kogu kodune ajalugu on värvikalt, põhjalikult ja loetavalt kirja pandud? Alustuseks oli Peet Raigi biograafia „Esimene üles”, järgnes „Härra sportlane” Viljar Loorist ja vastilmunud Keele lugu toob meid tänapäeva.
Tegelikult pole Keelest paremat isikut, kelle kaudu saaks kokku võtta võrkpalli neli põlvkonda – ta viibis platsil koos Looriga, oli möödunud aastatuhande kahe viimase kümnendi silmapaistvamaid pallureid, peatreenerina viis järgmise põlve ässad EM-ile, kasvatas üles praegused tegijad ja jõudis vahepeal panna aluse rannavõrkpallile. Siia ei saa veel lisada punkti, sest Keel on võrkpallist üdini läbi imbunud, nagu kirjeldab tema abikaasa Kai.
Eks Kai saanud mehe pühendumust oma nahal kogeda. Keel meenutab majaehitust: „Kai päev nägi välja järgmine: hommikul viis poisid lasteaeda, ise läks tööle. Lõuna ajal tõi poisid lasteaiast ära ja tegi söögi valmis. Õhtul töölt tulles läks Kai ülemise korruse seinu pahteldama ja liivapaberiga üle käima. Ja nii talv läbi. Kui härra kevadel Eestisse saabus, oli kõik valmis.”
Just säärase sooja huumori ja eneseirooniaga ongi raamat pikitud.
„Terava keelega” saab jagada osadeks – mängumeheks kasvamine, vanglaperiood, Eesti võrkpalli allakäik, invasioon Soome, rannavolle, kojunaasmine, peatreeneriaastad ja praegune elu.
Patune ja pühak
Arvaku nn higiste biograafiate fännid, mida tahavad, ent Keele raamatu põnevamad leheküljed on need, mis kirjeldavad vanglaelu – kui palju meil ikka sel teemal avatult räägitakse?
Keel: „Mul oli vanglas ainult üks füüsiline intsident. Kui treeningult ära viidi, olid seljas talveriided. Kambris näidati vaba voodi kätte ja paar meest, kambritegelast ehk n-ö isehakanud liidrit, tulid uurima. Siis teatas üks: „Mina olen vaeslaps, mul ei ole sooje riideid, võtan sinu talveriided endale.” Ja tõstis oma nagisse. Vastasin: „Kahju küll, et sul riideid ei ole.” Ning võtsin tagasi. Kaua jant ei kestnud, see oli provokatsioon. Kui oleksin öelnud, et võta-võta, siis tulnuks varsti järgmine ülesanne. Ja järgmine. Taheti proovida, kes ma olen. Asi laks füüsiliseks, kakluseks. Mees, kes mu riideid võtmas käis, jäi teiseks ning sellega oli rahu majas ja asi lahendatud.”
Lõpuks suutis Keel vanglagi võrkpalliusku pöörata – ehitati väljak ja peeti maha matš EKE projekti meeskonnaga, keda mõistagi võideti.
Selline see Keel oli: esmalt patune, kelle mõtlematusele järgnes Eesti võrkpalli valus kukkumine, ja siis pühak, kes koondise esimest korda EM-i finaalturniirile viis – Poolaga peetud otsustava valikmängu kirjeldused toovad mälupildid silme ette ja võtavad naha külmaks.
Tuleb tunnistada, et Keele senine eksistents ja Eesti võrkpalli viimased kümnendid on äärmise põhjalikkusega lahti kirjutatud. Reaalselt ja ausalt. Autor on intervjueerinud kümneid inimesi ja pigistanud nii nemad kui ka Keele tühjaks nagu apelsini. Lugeja osa on mahla nautida.
