Nora Kutti loobus omal ajal olümpiamängudest, kuid pole kunagi selga keeranud spordile, mis on tema jaoks elueliksiir ja mõnuaine. Kohtume Kuttiga Tartus tema Näituse tänaval asuvas korteris. Mõne märksa noorema pensionäri jaoks oleks igapäevane kolmandale korrusele rühkimine üle jõu käiv treening, kuid mitte Kutti jaoks. Ta terekäsi on meeldivalt jõuline ja vaim kõrge vanuse kiuste virge. Nõrgenema on hakanud kuulmine ja nägemine, kuid muidu on tervis korras. „Ei kurda muud midagi. Kuigi kuskilt valutab, ei pane seda tähele. Peaasi, et oma jalgadel liigun,” kostab võõrustaja, kui on külalisele kohvi serveerinud.

Ajal, kui nutitelefoni näppimisest on saanud Eesti rahvuslik spordiala, lapsed rasvuvad ja üha rohkem ajateenistuse kutsealuseid tuleb tervisemurede tõttu välja praakida, on iginoor Nora Kutti oivaline inspiratsiooniallikas. Igas mõttes positiivne eeskuju – kõndiv, ujuv ja heitev ood spordile.