Šmigun-Vähi rangluu ja Värniku hüppeliiges ehk võitmata jäänud olümpiamedalid
1998. aasta 1. jaanuaril kihutas Kristina Šmigun-Vähi mootorsaaniga vastu puud ja murdis rangluu.
„Mäletan, kuidas instruktor küsis, kas olen varem mootorrattaga sõitnud. Olin. Kauges nooruses. Siis on lihtne: sidur, pidur, gaas…,“ kirjeldas Šmigun-Vähi õnnetust oma raamatus. „Edasi on mälus must auk, kõvakettalt on see koht jäädavalt kustutatud. Järgmine pilt, mis meenub: leban selili lumel, ümberringi puud ja nende kohal taevas. Õlas on meeletu valu. Nutan ohjeldamatult, kuid mitte valust. Tean täpselt, et olümpia on minu jaoks lõppenud.“
Naganos võistles Šmigun-Vähi vaid 30 km uisusõidus ja sai 46. koha. Treenerist isa Anatoli Šmigun on tänini veendunud, et kui rangluumurdu poleks olnud, võitnuks tütar sel distantsil vähemalt pronksi.
Värniku kadunud kuld
2004. aasta augusti alguses, vähem kui kuu enne Ateena olümpiat, viskas Andrus Värnik Eesti meistrivõistlustel oda 87.58, mis oli hooaja teine tulemus maailmas. Paraku komistas ta rõõmutantsu lüües kuulitõukesektori serva otsa ja väänas hüppeliigest. Autasustamisel ronis ta poodiumile kargule toetudes.
Treenida Värnik vajalikul määral ei saanud ja Ateenas võistles tugevalt teibitud jalaga. Esimesel katsel visatud 83.25 tõi kuuenda koha, medalist jäi lahutama napp poolteist meetrit.
„Olen sada protsenti kindel, et kui tal poleks vigastust olnud, võitnuks Värnik Ateenas olümpiakulla. Ta oli ju sündinud suurvõistluste meheks, lisaks oli tal kõrval selline mees nagu Heino Puuste,“ ütles kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm Õhtulehele.
