Rullituuri peakorraldaja Jaanus Ritson kirjeldab võidusõitu kui ellujäämisüritust: “Vastutuul, sõidu esimestel järsematel ja kurvilistel laskumistel oli asfaldil 3-5 cm lörtsikiht!!! Lumi sadas kohati nii tihedalt, et ilma prillideta oli silmi valus lahti hoida ja kuiva kohta polnud ka tagumiku tagumise karva taga. Nagu ka eelnevatel Engadini sõitudel jäi kohe hapnikku puudu, sest 1800 m kõrgusel seda tegelikult napibki. Pea tõmbas kumisema ja jalad olid hetkega ei millestki laktaadis. Tempot nagu polnudki, aga kõik kraanid olid endal täiesti kinni.”

Võistlus viidi sellegipoolest lõpuni ja see jääb ilmselt ajaloolisena meelde nii korraldajatele kui osalejatele. Ritson lõpetas seekord 15. kohaga ja on veendunud, et läheb sõitma ka järgmisel korral.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena