Märt Roosna | Jalgpallipeksust. Maailmaparandaja Aivar Pohlak, ole nüüd mees, mitte kelgunöör
Üle kõige jälestan ma sihitut vägivalda. Eesti valitseva meistri FCI ja tõenäolise uue tšempioni Flora toetajad pakkusid seda taas – mõttetut jalgpallipeksmist. Pole minu asi uurida ja otsustada, kes algatas, kes on süüdi vähem, kes rohkem. Sellega tegelegu eksperdid.
Kuid kindlasti ootan ma suure huviga Eesti jalgpalliliidu ja eelkõige selle presidendi Aivar Pohlaku reaktsioone ja sanktsioone. On ju Pohlak juba aastaid rääkinud, kuidas ta ei tegele pelgalt jalgpalli arendamisega, vaid tema kujundab ühiskonda laiemalt. Üha rohkem lapsi sportima panemine ongi kiiduväärt töö. Aga selle kõrval tuleb jõuliselt tegeleda ka jalgpalli pahupooltega. Millist eeskuju muidu jalgpall ühiskonnale annab ja kuidas noori mõjutab?
Selliseid stiihilisi ja debiilseid rusikavõitlusi on Eesti jalgpallis varemgi nähtud. Sellesse ei tohi mingil juhul suhtuda kergekäeliselt või üleolevalt: ah, sama värk on igal pool... Kui ikka kamp täismehi otsustab kollektiivselt lolliks minna ega pane tähelegi, et nende arveteõiendamise möllus kipub muuhulgas kannatama ka juhuslikult samas kohas olnud nelja-aastane tüdruk, ei tohiks pikka juttu olla. Mõlemale klubile väga krõbe rahaline trahv. Ninameestele ja algatajatele eluaegne staadionikeeld. Ja turvalisuse tagamisega hätta jäänud FCI pidagu vähemalt hooaja lõpuni kodumänge tühjade tribüünide ees.
Selle vastiku loo puhul ei tahaks ma kuulda mingit imalat juttu „me ei tolereeri sellist asja“, mida saadab mingi hale mõnesaja või kasvõi isegi paari tuhande suurune trahvike. Jalgpall peab sõnades ja tegudes andma väga selge signaali: sigatsejate koht pole meie tribüünil. Vastasel juhul on kogu Pohlaku ilus jutt ühiskonna parandamisest paras seebimull.
