Eestlase vastutav roll ja tema 10 791 allkirja

Kõigi universiaadile akrediteeritud sportlaste ja ametnike dokumendid kooskõlastas viimase instantsina Tarmo Jaakson.

Esimest korda suveuniversiaadide enam kui poole sajandi pikkuse traditsiooni juures oli akrediteerimiskeskuse kõige tähtsam mees eestlane. Eesti Akadeemilise Spordiliidu peasekretär Tarmo Jaakson kandis ametinimetust CIC Secretary ehk oli rahvusvahelise üliõpilasspordi liidu (FISU) liinis rahvusvahelise kontrollikomitee juht. Universiaadi ühe olulise valdkonna koordineerija.
„Meie oleme akrediteerimisprotsessi viimane lüli,“ teatab ta stoilises rahus universiaadi kergejõustikuareeni pressikeskuses. Tops musta kohvi aitab päevarütmi hoida. Kolm ülipingelist nädalat on jätnud oma jälje.
„Mitte keegi ei saanud kaarte enne kaela kui meie olime teinud põhjaliku kontrolli. Passi andmed, osavõtukulude katmine, üliõpilase staatuse tõestamine jne. Kui kõik vajalikud tingimused olid täidetud, siis akrediteerimiskaardi all on koht, kuhu läheb minu signatuur peale. Eranditult kõikidele akrediteeringutele, mida oli 10 791.“

*******

Kui akrediteerimisel tekkisid mingid tõrked, siis sina olid hädalistele see viimane õlekõrs, millest kinni hakata?

Kui tekkisid mured, jõudsid need lõpuks tõesti minu laua peale. Pidin muredele lahendusi leidma. Taipeis oli minu teada esimene universiaad, kus ei tehtud ühtegi akrediteeringu tagasilükkamist. Delegatsioonid olid end ühelt poolt hästi ette valmistanud ja teisalt on kontrollikomitee minu juhtimisel paindlikumaks muutunud.
Mäletan kui alustasin seda tööd kuus aastat tagasi, siis oli igal universiaadil käputäis inimesi, kelle pabereid me ei aktsepteerinud. Andsime „turistidele“ külaliskaardi või registreerisime ametnikuks, et nad saaks universiaadil olla. Aga võistelda nad ei saanud.
Minu juhi positsioonile asumisega muutusid paljud akrediteerimise toimingud lihtsamaks ja mugavamaks. Nii delegatsiooni juhtide kui FISU jaoks. Proovime lihtsalt ja efektiivselt asju ajada.

Oli sul mahti ka võistlustel silma peal hoida või röövis töö põhimõtteliselt kogu aja?

Töö võttis seekord nii öö kui päeva. Kunagi kontrollikoja tavaliikmena pääsesin võistlusi vaatama. Ka siis olid pikad päevad, kuid õhtuti sai ikka mahti. Nüüd oli nii, et kui kontoris töö lõppes, läksin hotelli finantsasju kontrollima, seejärel hakkasin statistikat tabelitesse sisestama ja öösel kell kaks magama. Kell seitse uuesti üles ning samale ringile. Kui tuli omadelt sõnum, et eestlastel läks hästi, siis võtsin viis minutit ja vaatan kiirelt arvutist üle. Rohkemaks aega polnud.
Ma olen oma tüübilt juht, kes tahab kõiki detaile teada, kõigega kursis olla. See aitab suurt pilti kokku panna. Universiaadil kohapeal töötasin kõige enam numbritega, mis pidid päeva lõpuks minu jaoks loogiliselt klappima. Tipp-päevadel saabus sportlaskülla peaaegu 3000 inimest ja nendel öödel nägin unes ainult numbreid ja tabeleid.

Olles universiaadil rahvusvahelise kontrollikomitee juhi ametis, on sul samas liinis võimalik veelgi kõrgemale pürgida?

Võib öelda, et olen teelahkmel. Kontrollikomitee liikmeks õnnestus mul pääseda kuus aastat tagasi. Portseduur oli lihtne, FISU liikmesriigid esitasid oma kandidaadi ning nende hulgast määrati liikmeks 26. Nendest 26st liikmest olid Taipeis ametis 12, kes olid universiaadil FISU esindusnäod, kellega delegatsioonide inimesed tihedalt kokku puutusid. See andis haruldaselt hea võimaluse kõikide esindajatega tutvuda. Ülihea poliitiline pagas. Julgen öelda, et kui FISU-l on umbes 180 liiget, siis 90-protsenti nende riikide delegatsioonijuhtidest ma isiklikult tunnen. Suurepärane platvorm minna juhatuse tasemele tööle, sest valimistel on suuresti otsustajateks need samad inimesed, kes universiaadidel delegatsioone juhivad.
Aga FISU juhatusse kandideerimine ei ole esialgu otseselt minu otsustada, kuna täna on meil juhatuses üks liige olemas, Kairis Ulp. Järgmised valimised on paari aasta pärast, eks elu näitab, mis saab.
Teisalt on minu vastu huvi tuntud ka selles osas, et minna FISU kontorisse tööle. Maailma üks suuremaid spordiorganisatsioone kolib oma kahte kontorit praegu üheks kokku. Brüsseli kontor läheb Lausanne´iga kokku, aga paljud inimesed ei taha Brüsselist Šveitsi tööle suunduda. Tuleb leida uued inimesed ja sellega juba tegeletakse.

Poolteist aastat tagasi võinuks sinust saada Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler, aga sind see väljund ei huvitanud. Miks?

Eesti olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles tegi mulle tõesti kõne ja küsis, kas oleksin huvitatud spordi asekantsleri kohale kandideerima. Vastasin vist kolme sekundiga, et ei ole huvitatud. See pole tänasel päeval absoluutselt minu rida. Kui ma õigesti mäletan, siis põhjendasin, et tahan oma välismaa ringid enne ära teha. Olen endiselt sama meelt.

Oskad sa FISU masinavärki tundes selgitada, miks napib riike, kes sooviks universiaade korraldada. Kas üritus on kasvanud liiga suureks ja kulukaks?

Vaevalt, et universiaad liiga suur on. 2013. aastal Kaasanis oli 28 spordiala, täna on 22 spordiala. Ei usu, et nii suurelt kui Kaasanis universiaadi enam kunagi korraldatakse. Juba on kokku tõmmatud. Osalejaid oli Taipeis võrreldes Kaasaniga vast tuhande võrra vähem.
Minu isikliku arvamuse kohaselt tuleks universiaadide kontseptsiooni muuta. Ühe linna variant enam ei tööta. Võib-olla peaks mõtlema selle peale, et universiaad toimuks edaspidi mitmes linnas, kas siis ühe regiooni või mitme riigi koostöös.
Tean, et Portugal on tundnud huvi korraldamise vastu, aga ühe linna baasil pole neil võimalusi. Nelja linna peale kokku oleks. Ilmselt nad valmistavad lähiajal ette nägemuse, kuidas universiaad nelja erineva paiga vahel toimida võiks.
Selline lähenemine võibki olla universiaadide tulevik. Ega paljud teisedki rahvusvahelised suurvõistlused toimuvad sama loogika alusel, näiteks korvpalli Euroopa meistrivõistlused.