Pohlak: Neymari hiigelüleminekust võib kaudselt kasu lõigata ka Eesti jalgpall
Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul võib Neymari enam kui 200 miljoni euro eest klubi vahetamine kaudselt kasu tuua ka Eesti jalgpallile - seda siis, kui UEFA PSG-d Financial Fair Play ehk Ausa Mängu finantsreeglite rikkumise eest trahvib.
Mida näitab maailma jalgpalli arengute kohta tõsiasi, et aasta pärast eelmise üleminekurekordi sündi löödi see nüüd rohkem kui kahekordselt?
Minu jaoks kirjeldab olukord isegi paremini kogu kapitalistliku majanduse toimimise loogikat, kus mingist etapist alates ei kujune hind mitte kauba väärtuse, vaid ostja ostujõu kaudu. Ehk siis jalgpalli suunas näpuga näitamisest ei piisa ja mõelda tuleb majanduse toimimise aluste peale. Kasvõi sellepärast, et tavainimese tasandil tähendab kasumi pideva kasvatamise vajadus seda, et ükskõik kui palju inimene ka ei teeni, see võetakse tema käest ühel või teisel moel ikkagi ära ja see ei ole normaalne.
Kas üks jalgpallur saab üleüldse olla väärt 222 miljonit (pluss vähemalt sama palju muid kulusid)? Ehk teisisõnu: kas ka mängijate väljaostusummad hakkavad muutuma nö formaalsuseks?
Kui raha väärtus oleks seoses millegi konkreetse ja reaalsega, siis kindlasti mitte, aga olukorras, kus raha on aina rohkem üks number paberitüki peal, saab.
Kui jalgpalli juurde tagasi tulla, siis selliseid väljaostuklausleid mängijate üleminekute puhul väga sageli ei rakendata, aga Hispaanias on see riikliku ja jalgpallilise seadusandluse koostoimimise eelduseks. Kusjuures need väljaostu numbrid on väga suured hoopis mängijalepingute puutumatuse hoidmiseks, mitte üleminekute tegemiseks, ja pigem formaalsed, aga Neymari juhtum pööras asja teistpidi. Eelmine n.ö suur analoogne olukord oli kui Madridi Real omandas sarnasel moel Barcelonalt Luis Figo mängijaõigused ja n.ö väiksemaid selliseid ei ole praktiliselt olnud – tõsi, tänavu kasutas Madridi Real Daniel Ceballosi lepingus Real Betis´iga olnud 15 miljoni euro suurust väljaostuklauslit.
Muide, Figo ja Neymari juhtumeid võrreldes oskan öelda, et kui esimese puhul oli Barcelona Figo peale pahane, siis Neymari peale ei ole – esiteks on 222 miljonit on väga suur raha ja teiseks on Neymari isa olnud Barcelona jaoks oma pidevate nõudmistega, mis eelkõige rahalised, paras peavalu. Neymari sotsiaalmeedia postitus, et isa üritas teda iga hinna eest hoida Barcelonas ja ta läheb Pariisi isa tahte vastaselt, ei pea paika – tegelikult on ülemineku taga Neymari isa ja see vaatenurk asjale on ehk rohkemgi kritiseeritav kui üleminekusumma suurus.
Ühtlasi ennustan, et tulevikus hakatakse Hispaanias lepingute väljaostuklauslitesse sisse kirjutama veelgi suuremaid numbreid ja olukord pigem rahuneb.
Mida ütled toimuva kohta vastse FIFA eetikanõuniku vaatevinklist?
Seda olukorda on lihtsam hinnata tavaeetika seisukohalt – kapitalistlik majandus ei ole kahjuks mitme nurga alt eetiline ja ma ei näe vajadust eristada seda juhtumit muudest.
Kas kehtestatud reeglistik ehk Financial Fair Play toimib reaalsuses või leitakse sellest ikka ja jälle võimalusi juriidiliste nõksudega mööda hiilida?
Mis Financial Fair Play reegleid puudutab, siis usun, et sellest mööda manööverdada pole võimalik.
Samas kui üldisemalt rääkida, siis seni kuni me ei anna väärtuslikele põhimõtetele tagasi nende rolli, siis juriidiliste nõksude ehk siis formaalsete asjaolude tähendus aina kasvab. Lihtsalt öeldes on sellel suunal kriitiline piir paraku juba ületatud.
Kas ja millised otsesed või kaudsemad mõjud on üha kosmilisematel üleminekusummadel – ja kogu tippjalgpallis liikuval rahal – Eesti jalgpallile?
Kaudne mõju pigem on, sest solidaarsusprintsiipidel toimiva jalgpallipüramiidi nõlvasid pidi ulatuvad tormipilvede tekitatud piisad meienigi. Näiteks antud juhtumi kaudu siis, kui UEFA trahvib Paris Saint-Germaini Financial Fair Play reeglite rikkumise eest, sest siis jaotatakse trahviraha teatava loogika alusel UEFA sarjades mängivate klubide vahel ümber. Selliselt on Eesti klubid varemgi teeninud ja selle teenistuse konkreetne mõju sõltub seejärel rahakasutuse viisist.
