Aprillis laekus kohtusse MTÜ BC Rakvere Tarvas avaldus pankroti väljakuulutamiseks. Avaldusest nähtus, et võlgnikul on kohustusi üle 200 000 euro, varasid aga alla 1000 euro. Võlgniku hinnangul oli MTÜ püsivalt maksejõuetu, võlgade tasumise suutmatus ei ole ajutine.

Ajutise pankrotihalduri aruandest ilmnes, et võlgnikul puudub vara ja rahalised vahendid. MTÜ-l ei ole ega ole olnud kinnisvara ega sõidukeid, arvelduskontodel pankades on null eurot.

Analüüsinud kontode väljavõtteid, tuvastas ajutine haldur, et kontole on laekunud spordiklubi toetajatelt saadud sponsorrahad. Kontodelt on teostatud arvete tasumisi, töötajatele töötasu väljamakseid ja muid võlgniku tegevusega seotud väljamakseid. Võlgnik selgitas haldurile, et sularahas laekusid ainult piletitulud, mis ühe võistlusõhtu eest oli vahemikus 500 – 1000 €.

Aruandest nähtus, et MTÜ BC Rakvere Tarvas on võlgu Korvpalliliidule, kahele äriühingule, Rakvere Linnavalitsusele, samuti mitmele korvpallimeeskonda kuulunud mängijale, kellest osa on andnud oma nõuded üle inkassofirmale. Kokku on kohustusi võistkonnas mänginud korvpalluritele üle 32 000 euro, Maksu- ja Tolliametile aga üle 80 000 euro, millest suurima osa moodustavad mängijate tasudelt tasumisele kuuluvad maksud.

Ajutise halduri aruandest nähtus ka, et MTÜ juhatuse liikme kinnitusel saadi peamiselt kogu tulu piletimüügist ja sponsoritelt. Samuti on eelnevatel aastatel saadud väiksemaid ühekordseid toetusi. Juhatuse liige selgitas, et varasematel perioodidel olid toetused suuremad, kuid põhisponsor vähendas oma toetusi väga ootamatult. Kui 2013.a. oli toetus 100 000 €/aastas, siis 2016.aastal kõigest 40 000 €. Juhatuse liikme kinnitusel ongi see probleemide peapõhjus.

„Võttes aluseks analüüsitud raamatupidamise andmed, siis võib väita, et BC Rakvere Tarvas on tegelikult olnud maksejõuetu juba aastaid, kuid ikka on ilmselt uue hooaja alguses suudetud saadavate sponsorrahade arvelt tasuda ka eelmiste perioodide kohustusi. Ilmselgelt suurendas selliste spordiühingute väljaminekuid 2014.aastast kehtima hakanud süsteem, kus võistkonnas mängivate sportlaste tasu maksustati nagu töötasud (kuigi neid nimetati stipendiumiks). Varasemalt tegutseti töövõtulepingute lausel, mille kohaselt tööjõumakse tasuda ei tulnud,“ märkis ajutine haldur. Analüüsides juhatuse liikmete tegevust, asus ajutine haldur seisukohale, et neile ei saa ette heita, et pankrotiavaldust ei esitatud juba varem. Kuigi pikka aega majandati kahjumis, eksisteeris alati võimalus edasi tegutsemiseks selle arvel, et uuel hooajal võis olla perspektiiv või prognoos suurema sponsorraha saamiseks, mis võimaldas katta ka eelnevate perioodide kohutusi. „Ei saa pidada võimalikuks, et iga hooaja lõpul oleks juhatus pidanud esitama pankrotiavalduse,“ seisab aruandes.

Pankrotiseaduse kohaselt lõpetab kohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus ja kui võlausaldajad ei ole avaldanud valmisolekut menetluskulude tasumiseks. 24. mail määras kohus pankrotimenetluse kulude katteks makstavaks summaks 1000 eurot ja tähtajaks 7. juuni. Selleks kuupäevaks ei leidunud aga kedagi, kes oleks pankrotimenetluse kulude katteks nimetatud summa tasunud ning seega määras kohus, et pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemise tõttu.

Kohtumäärus ei ole jõustunud ja on edasikaevatav 15 päeva jooksul.