Raul Ojassaar | Käed eemale vanadest rekorditest!
Rekordid on selleks, et neid ületada, mitte selleks, et neid tühistada või alavääristada. Jah - keegi isegi ei kahtle, et paljud eelmisel (ning ilmselt ka mitmed sel) sajandil püstitatud tippmargid saadi kirja dopingu või isegi muud laadi sohi kaasabil, kuid see ei anna põhjust selleks, et aastakümnete kaupa saavutusi sisuliselt prügikasti visata ning totaalset restart-nuppu vajutada.
Ammustel rekorditel on oma võlu. Olgu taust milline iganes, aga isegi tulevikus, kui vanad tippmargid ära tühistatakse, jäävad spordisõbrad uusi tulemusi võrdlema ikka nende kõige-kõigemate resultaatidega. Teivashüppes ei tunneks uus „rekordi"omanik enne tõelist rõõmu, kui suudab Sergei Bubka 6.14 alistada. Kolmikhüppajad jääksid ikka meenutama Jonathan Edwardsi 18.29-t, odaviskajad Jan Železny 98.48-t. Uued rekordid ei oleks enne „päris", kui nad vanadest jagu pole saanud. Nimetatud tulemused ning paljud teisedki jääksid etaloniks nii või naa.
Pealegi - sporditeadus ning atleedid ise arenevad kogu aeg edasi. Ühel päeval tulevikus ületatakse need rekordid loomulikul teel nii või naa. See aeg tuleb lihtsalt ära oodata, mitte hakata rutakate otsustega asju forsseerima.
Rekordite edaspidine tõhusam ja põhjalikum kontrollimine ja tunnustamine on Euroopa kergejõustikuliidu poolt hea ja õige initsiatiiv, kuid vanadest rekorditest tuleb oma näpud eemale hoida. Nagu mainis täna kergejõustikutreener Jaanus Kriisk: esmalt tuleks karmimaks muuta hoopis dopingureegleid. Las need mineviku kangelased jääda.
