Kommentaar: pai Martin Vunk, ära mõrva vilemeest, päästa hoopis vähihaigete elu!
Lööd kohtuniku kasti, aga mis edasi? Kui lööd värava, siis jooksed fännide ette, lased põlvede peal liugu ja võtad vastu õnnitlusi. Mõnus! Järgmine päev on pilt lehes ja puha. Aga kui õigusemõistja kutuks teha, tuleb hakata nuputama, mis laibaga peale hakata. Häda ja viletsus! Ei ole see asi nii lihtne, nagu kriminaalromaanides tundub, et lase aga läbi hakklihamasina ja kempsupotist alla. Näiteks pea lihtsalt ei mahu hakklihamasinasse. Ja ole sa kui tahes kaval, lõpuks ilmub ikka välja mõni ennasttäis Sherlock Holmes, Hercule Poirot või Elmar Vaher. Popsutab piipu, teeb tähtsat nägu ja paneb kokku sinu motiivi, spordikotist leitud verised putsad ja umbeläinud WC-poti, kus hulbib ohvri pea. Lõpuks on pilt ka lehes, aga see pole päris see. Meil pole küll vaja, et Martin Vunk istuks trellide taga – Eestimaa vajab tublisid vutimehi!
Lõppude lõpuks pole kohtuniku mahalöömisest niikuinii mingit kasu. Koksad ühe eest, tuleb järgmine asemele. Ja tõenäoliselt veel hullem. Alaliidul on justkui mingi vabrik, kust iga natukese aja tagant ilmub vupsti välja uus arbiter. Ikka vile hambus, kaardid taskus ja eelmistest veel tigedam.
Tegelikult soovitaksin eeskuju võtta nimekaimust Martin Reimist. Mängis Eesti koondise eest 157 mängu ega tapnud pika karjääri jooksul üldse kedagi. Nüüd on ta treener ja death toll on ikka nullis. Olevat nii pehme mees, et ei löö isegi sääski maha. Ikka üritab nendega rääkida ja kui see ei aita, siis lööb käega – ettevaatlikult, et keegi pihta ei saaks. Ja kõmbib vilistades minema.
Kui nüüd paar sõna tõsisemas võtmes kirjutada, siis mõnest asjast ei saanud ma Vungi skandaali puhul aru. Esiteks Vungi täpsustus, et ta ei ähvardanud kohtunik Siim Rinkenit maha lüüa, vaid ütles nii: „Kui Pärnusse satud, saad surma.” No mis vahet seal on? Ähvardus on ähvardus. Või pidas Vunk silmas võimalikku vanadussurma suvepealinna mudaravilas?
Emotsionaalne purse
Lugesin läbi ka Vungi pika selgituse, mille ta läkitas Õhtulehele. Kõik on tore, Vunk avaldas kahetsust, palus kõigilt jalgpallisõpradelt ja eelkõige meeskonnakaaslastelt vabandust. Aga kuhu jäi Rinkenilt andeks palumine? Sellest pidanuks alustama. Olgu olukord palliplatsil milline tahes, kelleltki elu võtmisega hirmutamine ei ole õigustatud. Olen selles kommentaaris meelega ja rõhutatult kasutanud sõnu „tapmine”, „mõrvamine”, „mahalöömine”, „kutuks tegemine”, et Vunk saaks aru – sõnas on vägi. Ja sõna „surm” ei visata ilmaasjata õhku.
Hüva, eks me kõik ole veendunud, et tegu oli emotsionaalse purskega ja mingit reaalset tapasoovi ei olnud. Aga ole siis hiljem rahunedes mees, tunnista viga ja palu kohtunikult vabandust. Vunk aga tegeles õigustuste otsimisega. Tegelikult on asi lihtne. Kui reeglite järgi ei tohi särgist sikutada, siis on puhtalt kaitsja lollus, kui ta ikkagi seda teeb ja annab põhjuse vilet törtsutada. Jah, penalti oli kergelt antud, aga kaitsja eksis reeglite vastu.
Lõpetuseks on mul Vungile ja Pärnu Vaprusele üks suhtekorralduslik ettepanek. Teie meeskonna särgil on kiri „Vähiravifond Kingitud Elu”. Soovitan: tehku Vunk nüüd omal algatusel üks korralik annetus vähihaigetele. Sest elu päästa on oluliselt ülevam kui elu lõpetada.
Vähihaigeid saab aidata SIIN.
