ANALÜÜS: mida on Reim võrreldes Pehrssoniga taktikaliselt muutnud?
Pool aastat Eesti jalgpallikoondist tüürinud Martin Reim on endiselt meeskonnale kõige paslikuma käekirja otsinguil, kuid üht võib juba kindlalt väita: võrreldes eelkäija Magnus Pehrssoniga on ta toonud taktikaarsenalis mitmeid muutusi. Mõned neist torkavad silma kergelt ja kiirelt, aga mõned põhjalikumal süvenemisel.
Et vaadata olevikku ja tulevikku, tuleb esmalt teha kiirpilk minevikku. „Rootsi ajastut" jäid iseloomustama väga vastakad märksõnad: aegade parim võiduprotsent, ent samas meeskonnasisene rahutus. Kui kasutada alajuht Aivar Pohlaku sõnastust, siis oli tegemist „äärmiselt turbulentse perioodiga".
Turbulentsini viinud rahutuse tingis eelkõige Pehrssoni käekiri, kus põhirõhk kaldus kaitsva iseloomuga rollide rohkusele. Nii nihkus hädavajalik taktikaline tasakaal - millest saab kogu selle jutu peamine märksõna - paljude, ka mängijate, arvates paigast.
Mitmete muude oluliste detailide juures oli Pehrssoni peamine „firmamärk" põhikohaga äärekaitsjate kasutamine äärepoolkaitsjate (või kohati isegi ääreründajate) positsioonil. Taolisi näiteid saab tuua mitmeid, parimana sobib ehk Pehrssoni luigelauluks jäänud mäng septembris Bosnias.
Ehkki Zenicas läinuks keeruliseks igal juhul, andis just too õhtu eriti ilmekalt märku, et taoline plaan ei tööta. Eesti minetas juba eos igasuguse loovuse palliga mängus, jäi lootusetu surve alla ja isegi nood kaitsva suunitlusega mängijad olid võimetud kaela sadanud orkaani peatama.
Kreeka ja Belgia: tasakaal kaldus teise äärmusse
Järgnes dirigendivahetus. Jätame mängu Gibraltariga kui vastase taseme tõttu ebasobiva vaatluse alt välja ja asume Martin Reimi käekirja lahkama duellidest Kreeka (0:2) ja Belgiaga (1:8).
EESTI - KREEKA 0:2
BELGIA - EESTI 8:1
Nagu näeme: kui muus osas jäi esialgu kõik Pehrssoniga võrreldes enam-vähem samaks, siis äärepoolkaitsjate valikus toimus kardinaalne muutus. Kõik Reimi neil positsioonidel kasutatud mängijad olid ründava iseloomuga.
Me teame, milline oli eksperimendi tulemus. Kreeka vastu lootusrikas mängupilt, ent 0:2 kaotus - koos teadmisega, et me ei saa iial aimu, kas kiire avaväravata lubanuks vastased meil sama lustlikult rünnata. Reim&Co kogus nähtust julgust ja ehkki ühtteist oli lähenemises erinevat, jäi Brüsselis suures pildis sarnasele lähenemisele truuks.
Too katsetus võrdus enesetapuga ja Reim pidi pärast sauna tõdema, et oli naiivne. Tasakaal nihkus teistpidi paigast. Tõsi, meil oli ka palju ebaõnne, kuid peamiseks märksõnaks sai Eesti kohta kõrge, ent äärmiselt ebaühtlane pressing. Tehniliselt osavatel belglastel oli ütlemata lihtne järjepanu meie auklikest tsoonidest läbi purjetada. Põrus terve meeskond, ent nimelt duell meie vasakul äärel Siim Luts vs Thomas Meunier osutus ilmekaimaks näiteks Belgia ülemvõimust.
Järgnes Kariibi mere turnee, kus kasutati teist koosseisu ja millel pole sestap samuti siinkohal tarvet pikemalt peatuda. Küll said treenerid väärt infot mitme seni ootelehel püsinud mängija kohta - näiteks avaldasid juba seal muljet Artjom Dmitrijev ja eriti Janar Toomet. Üleeilses võidumängus Horvaatiaga said mõlemad mehed uue võimaluse, õigustasid usaldust igati ja andsid Reimile tulevikuks ainest meeldivaks peavaluks.
Samm tagasi, et astuda mitu edasi
Võtnud kaasa Kreeka ja Belgia õppetunnid, läks Reim uuele aastale vastu päris põhjalikult muutunud lähenemisega. Eesmärgiks oli leida kuldne kesktee. Astuda pealtnäha samm tagasi, et nii teha terviku kokkusobitamisel mitu sammu edasi.
KÜPROS - EESTI 0:0
EESTI - HORVAATIA 3:0
Olulisemaid uuendusi on lihtsam selgitada eraldi punktide kaupa:
- Võtmesõna tasakaalu saavutamiseks tehti mitmete mängijate rollides põhjalikud ümberkorraldused. Muutuse peamine tulem oli: kui seni pidi pallikaotuse korral palli ja värava vahel olema kaks keskpoolkaitsjat, siis nüüd kolm. Muide, sarnasest lähteideest juhindub isegi võimas Belgia - lihtsalt erinevusega, et meil on Karol Mets algselt alumine poolkaitsja ja Belgial Laurent Ciman keskkaitsja;
- Mets langes Küprose vastu kaitsefaasis kolmandaks keskkaitsjaks. Samas pidid äärekaitsjad tõusma tavapärasest kõrgemale (mis eriti ei õnnestunud) ja äärmised keskkaitsjad (ehk Klavan ja Baranov) katma tsoone vastavalt endast vasakule ja paremale. Eriti võrreldes Pehrssoniga oli see oluline muutus - rootslane soovis, et keskkaitsjad jäävad oma kohtadele ja äärekaitsjaid käib abistamas Mets;
- Tavapärane number 10 positsioon kadus. Küprose vastu sai Konstantin Vassiljev rolli, mida õige nimetada tipu- ja valeründaja sümbioosiks. Horvaatia vastu jällegi kasutati algselt traditsioonilist edurivimeest Henri Anieri, kuni Vassiljev sekkus (tulemuslikult) vahetusest. Kokkuvõttes on Vassiljevil kaitsekohustused vähenenud, Mattias Käidil aga suurenenud. Eriti Horvaatia vastu tõestas Käit, et on noore ea kohta uskumatult küps mängumees. Lisaks suurepärasele mootorile ja teravale ründetegevusele suudab ta ka kiiduväärselt kohta valida ja mängu lugeda - saagiks mitmed olulised vahetllõiked;
- Vähemalt hindele „hea" esines Käidi kõrval ka Artjom Dmitrijev. Sel positsioonil seisab treeneritel edaspidi valikuid tehes ees kõva peamurdmine: üha vananev Aleksandr Dmitrijev jääb suure mängu tempole juba jalgu, Artjom Dmitrijevil napib esialgu kogemusi, küll aga lisab näiteks võrreldes Ilja Antonoviga pikkust, mis standardolukordades ülioluline;
- Vassiljevit valeründajana kasutades moonduvad ka äärepoolkaitsjate - või sel puhul pigem ääreründajate - ülesanded. Kui Vassiljev langeb madalamale, peavad nemad sööstma õigeaegselt vastase ääre- ja keskkaitsjate vahele. Säärane koostöö Vassiljev - Zenjov toimis vähemalt korra nii Küprose kui Horvaatia vastu - viimasel puhul tõi isegi värava.
Horvaatia alistatud, tõdes Reim: „Mõtlemisainet veel jagub, milline on meile parim skeem. Aga kindlasti ei ole plaanis jääda jäigalt kinni ühte lähenemisse. Kõik hakkab sõltuma meie endi mängijate hetkeseisust, samuti mõistagi vastasest. Kasutasime ka Küprose ja Horvaatia vastu erinevat formatsiooni. Meil on valikuid ja ka vastastel pole meid enam eriti lihtne lugeda."
Seega, oleme 9. juuni ja Belgia tuleku eel põnevil.
