INTERVJUU: Vigastusest taastuv Kert Toobal: play-off'iks loodan tagasi vormis olla

Poolteist nädalat tagasi peeti Prantsusmaa võrkpalli esiliigas liidrite kohtumine Rennes Volley ja Tourcoingi vahel, mis Eesti koondise kaptenile Kert Toobalile loodetud moel ei lõppenud.

Rennes kaotas mängu 0:3, mis tähendas ühtlasi, et klubi ei võida põhiturniiri ning peab meistriliiga kohta asuma püüdma sarnaselt eelmisele hooajale play-off'i kaudu. Ka isiklikus plaanis ei läinud 37-aastasel Toobalil hästi - juba avageimis tekkis tal säärelihases mikrorebend.

Prantsusmaa esiliigas peetakse 1. aprillil põhiturniiri viimane voor, kus Rennes läheb teist kohta kindlustama. Seejärel tehakse algust veerandfinaalidega.

Kert, millises seisus poolteist nädalat pärast vigastada saamist oled?

(Muigab.) Kuni reedeni olen ametlikult sinisel lehel. Eelmisel nädalal ei teinud ma suurt midagi - mänguks polnud isegi üles antud (Rennes võitis 3:1 St. Quentini - toim) -, aga play-off'is loodan tagasi vormis olla. Õnneks on koondisemängudeni nii palju aega, et selleks ajaks peaks probleem unustatud olema.

Kas vigastuse tingis ülekoormus?

Midagi sellist, jah. Vigastus tekkis avageimis, teises tundsin valu rohkem ja kolmandas polnud võimalik enam mängida.

Kui suur tagasilöök see meeskonnale oli, et te taas napilt põhiturniiri võidust ehk otsepääsust meistriliigasse ilma jäite?

Ütleme nii, et põhiturniiri võit oli eesmärk pigem hooaja alguses. Alustasime hooaega seitsme võiduga, aga seejärel on kogu aeg kaks kuni neli põhimeest vigastusega väljas olnud. Vahetusmehed on aga klubi oma noored ning seetõttu mingist hetkest me enam favoriidid polnud. Tourcoingi mäng oli meie viimane võimalus olukorda päästa, kuigi ma ei tähtsustaks üle seda kohtumist. Me pole tänavu lihtsalt piisavalt hästi mänginud. Samal ajal, kui liiga tase on selgelt ühtlasemaks ja tugevamaks muutunud, oleme meie võrreldes mullusega grammi võrra kehvemini mänginud.

Play-off'is pole enam midagi kindlat. Veerand- ja poolfinaal peetakse kahe võiduni ja finaal, kus selgub kõrgliigasse pääseja, otsustatakse taas vaid ühe mänguga.

Jah, nagu olen ka varem öelnud: põhiturniiri võitmine on oluliselt lihtsam ülesanne kui play-off'ist võidukana väljumine.

Kas jääd Rennes'i mängima ka kolmandaks järjestikuseks hooajaks?

Mul on klubiga kehtiv leping kuni 2018. aasta suveni ja ega nad mind vist varem ära lasta taha küll, seega jätkan meeskonnas ka tuleval hooajal.

Seega sinu jaoks on eesootav play-off äärmiselt kaalukas ka isiklikus plaanis...

(Muigab mõtlikult.) Eks ta ole tõesti. Tahaksin väga meeskonna kõrgliigasse aidata.

Korvpallis ja jalgpallis oleme harjunud rääkima väljaostusummadest. Arvestades seda, et sul tekib ilmselt iga koondisesuve järel uusi kosilasi, tekib küsimus - kas ka võrkpallis taoliseid punkte ja summasid lepingusse kirjutatakse?

Minu teada mitte. Pigem peavad klubid omavahel lihtsalt kokkuleppele jõudma, kui kehtiva lepinguga mängijat liigutada tahetakse.

Koondis koguneb Tallinnas 1. mail, kuid millal sina meeskonnaga liituksid, kui peaksid Prantsusmaal finaali jõudma?

Finaal on kuuendal mail, seega koondisega ühineksin ilmselt Portugalis, kus sõprusmänge peetakse. Aga enne tuleb finaali pääseda, sest - nagu öeldud - tase on äärmiselt ühtlane ja nüüd algab kõik jälle nullist.

Kas lõppevale klubihooajale tuginedes peaks koondislaste individuaalne tase olema eelmisest suvest parem?

Meie meeskonna enamikel mängijatel on juba vanus selline, et nad peaksid iga hooajaga natuke paremaks minema. Küsimus on pigem selles, kuidas nendest individuaalidest ka korralik meeskond vormida. Nagu ikka, tekib mängijatel pikast hooajast väsimus. Lisaks on kevadeti tihti tervisemured, mis vajaksid väikest puhkust. Aga kui üldpilti vaadata, siis ei saa küll kurta, sest sisuliselt kõik koondislased mängivad oma koduklubis olulist rolli. Treeneritel on ka mõned valikud tänavu välismaale siirdunud meeste näol juures, mis peaks nende töö lihtsamaks tegema.

Kes on meie koondislastest tänavu enim muljet avaldanud?

(Oliver) Venno on numbriliselt väga korraliku hooaja Türgis teinud (ta lõpetas põhiturniiri suurima punktikütina - toim). Tundub, et talle sealne rütm sobib. Ardo (Kreek) on olnud säravam kui eelmisel hooajal, sest Pariisi meeskonna uus sidemängija kasutab temporündajaid hoopis rohkem kui eelmine. Ka Keith (Pupart) ja Robert (Täht) on Poolas palju mängida saanud ja olulist rolli kandnud.

Millisel positsioonil kõige tihedam võitlus algrivistuse koha nimel tänavu paistab olevat?

Praegu on igal positsioonil konkurents tihe! Meil on neli temporündajat (Timo Tammemaa, Ardo Kreek, Andri Aganits ja Henri Treial), kes koduklubides resultatiivset mängivad. Samuti on kaks diagonaalründajat (Oliver Venno ja Renee Teppan), keda võib vajadusel aidata (Martti) Juhkami. Nurgaründajate osakonnas on meil alati koondise laagri alguses neli-viis pealtnäha võrdset meest olnud, aga kui mängudeks läheb, on ikka väljakul üldiselt samad mehed. Eks loodus teeb oma valikud.

Tundub, et Eestil on hetkel umbes-täpselt sama palju rahvusvahelisel tasemel mängijaid kui kohti koondises - 14.

Jah, kuigi alati oleks hea, kui koondisse mahuksid suvel treenima lisaks ka mõned noored, kes alles kerkivad. Kohtade arv on siiski piiratud ja eks saab näha, kes valitakse.

Kui palju sina kui meeskonna kapten hooaja käigus peatreener Gheorghe Cretuga suhtled?

Suhtleme ja vahetame mingi aja tagant infot küll. Otseselt listi meil muidugi ees pole, aga eks ta ikka küsib minu arvamust mingites küsimustes. Valiku, kes koondisse pääsevad ja kes mitte, teevad aga ikkagi treenerid, mitte mina.

Tean, et hoiad silma peal välismaal mängivatel koondislastel, aga kui palju sa kodust võrkpalliliigat vaadata jõuad?

Mingil määral ikka jõuan. Näiteks Balti liiga finaalturniiri vaatasin huviga.

Oli Rakvere võit sinu jaoks üllatus?

Oli küll! Nad mängisid väga meeskondlikult ja emotsionaalselt, tõestades, et ka selliste võimalustega klubi võib edu saavutada.

Kes on sellised Eestis mängivad eestlased, kes järgmiseks hooajaks välismaale võiksid siirduda?

Selle välismaale siirdumisega on lood nii, nagu on. Peab olema õige koht, pimesi kuskile minna pole mõtet. Mängija peab tundma, et Balti liiga on end tema jaoks ammendanud - et ta on alati teisel pool võrku olevatest meestest üle. Ainult sellest, et on kõva soov minna, ei piisa. Mängija peaks kindlasti olema jõudnud koondise piirimaile, kui tahab välismaale minna.

Ja ega meil tänavuse hooaja põhjal vist ka pole selliseid eredaid tähti, kes vääriksid kindlalt välislepingut?

Jah, muidu ma oleks hõiganud kohe need nimed välja.

Üks mees siiski on.

Nii.

Rait Rikberg!

(Muigab.) Ahaa, õigus. Olen ka ise üritanud teda aidata. Eelmisel suvel oli ta väga lähedal Rennes'i tulemisele, aga diil jäi ikkagi katki, kuna Serbia koondisega Maailmaliiga võitnud Neven Majstorovic otsustas lõpuks meie kasuks, kui paremaid pakkumisi ei tulnud. Rait on välisklubis enda proovile panemise igatahes ära teeninud.