Artur Pikk elust Valgevenes: väikelinnades on tunne, nagu oleks sattunud Nõukogude Liitu
Valgevene esiklubis Barõssavi BATEs jalgpalli mängiv Eesti koondislane Artur Pikk andis portaalile tut.by põhjaliku usutluse, kus lahkas nii oma karjääri kui ka elu võõras riigis.
Pika oli ta Valgevenes enne BATEsse siirdumist vaid korra lasteturniiril käinud, kuid tegelikult on tal seal riigis ka juured. "Minu ema sündis Gomeli lähedal sõjaväeperekonnas," rääkis 24-aastane Pikk. "Õige pea pärast seda viidi ta isa üle Eestisse ja sinna nad ka jäid. Meil on aga Valgevenes isegi sugulased."
Kuigi meeskond mängib ja treenib Barõssavis, elab Pikk sarnaselt tiimikaaslastele 75 kilomeetri kaugusel pealinnas Minskis. "Vahemaa ei ole suur, kuid elu Minskis on hoopis teistsugune. Ma ei ütleks, et ma väga tihti kodust väljas käin, kuid elan nagu tavaline inimene: sõidan metrooga, käin poes, teen endale süüa, kui naine parasjagu Eestis on. Ma ei tunne ennast kuulsusena. Barõssavis ei saa küll BATE jalgpallur muidugi tänaval segamatult käia, aga Minskis on lood teised."
Pika sõnul ta samas päris anonüümseks ei jää. "Kui mängisime eurosarja, olin vigastatud ning kehvas tujus. Ühel hetkel hõigati õues minu nime: "Kallis Artur! Kuidas su tervis on?" Oli tore, et inimesed hoolisid."
Eestlased Nõukogude Liitu ei igatse
Pika sõnul on eestlased rohkem Euroopa inimesed ning NSV Liidu aegu taga ei igatse. "Kui läksime üle eurole, oli väike majanduskriis ja raske aeg, kuid praeguseks oleme taas jalul. Keskmine palk on meie riigis 800 eurot ja mitte ainult paberil - suur osa inimestest saab ka reaalselt nii palju raha. Eestis tunnen end nagu Euroopas, Valgevenesse jõudes aga tunnen teistsugust mentaliteeti. Läänes on inimesed sõbralikumad, naeratavad ja ütlevad tere," jätkas Pikk.
"Eesti sai kiirelt Nõukogude pärandist lahti: venekeelsed tänavanimed, viidad ja plakatid muudeti ruttu ära ja tänapäeval räägib suur osa inimestest inglise keelt. Minsk on küll Euroopa linnadega sarnane, kuid Valgevenes väiksemaid kohti külastades on küll selline tunne, nagu oleks sattunud tagasi NSV Liitu, seda Nõukogude hinge on tunda. Eestis ei leia sa enam näiteks kuskilt taksofone, Valgevenes seisavad need aga edasi."
Vasakkaitsjale sobib väga ka Eesti arenenud infotehnoloogia. "Isegi mu vanaema on õppinud ära interneti kasutamise ja helistab mulle Skype'i vahendusel. Internetitehnoloogiad on Valgevenega võrreldes väga arenenud. Näiteks saab lepinguid ID-kaardi abil digitaalselt allkirjastada," tõi Pikk näite.
Keelebarjääri ei ole
Minskis avaldas Pikale muljet kohalike toodete kvaliteet ja odavus. "Kui mu vanemad siin käisid, hakkasid neile kohe silma siinsed tooted ja nende hind. Isegi kohvikutes on hinnad poolteist korda madalamad."
Kuna Valgevenes räägitakse ja kasutatakse vene keelt rohkem kui valgevene oma keelt, pole venekeelsest perekonnast sirgunud mehele see aspekt välismaal elamise juures probleemiks. Pika isa on ukrainlane, ema valgevenelanna. "Isegi kui ma tahaks, ei saaks ma lihtsalt kodakondsust vahetada ja Ukraina või Valgevene eest mängida. Kui ma sündisin, loobusid vanemad oma Ukraina ja Valgevene kodakondsustest, et mina saaksin Eesti kodanikuks - sellised olid reeglid. Mina kasvasin aga eestlasena üles ning ma ei vahetaks passi, et tugevama koondise eest mängida. Pealegi teeb Eesti pass mulle Euroopa liigades mängimise lihtsamaks. Jalgpalluri jaoks on Euroopa liidu kodakondsus suur pluss, valgevenelastel on välismaale raskem pääseda."
Kinos käimist naudib Pikk aga Valgevenes isegi rohkem kui Eestis. "Siin saan filme vene keeles vaadata - Eestis näidatakse filme originaalheliga, aga eestikeelsete subtiitritega, nii et käin hea meelega kinos Minskis."
