Miks on ristnurka löödud väravad kõige ilusamad?
Üles nurka põmmutatud väravad on mu absoluutsed lemmikud. Justkui kogu staadion seisaks liikumatult, kui pall vihaselt oma sihtkoha suunas õhku neelab. Selliseid kolle näeb tegelikult võrdlemisi tihti, kuid millegipärast pole ma neist ära tüdinenud. Alati on tunne nagu näeks esimest korda, kuidas pall posti ja lati kohtumispunkti maandub, satun elevile kui lumega esmatutvust sobitav koerakutsikas. Kui vaadata erinevaid ilusamate väravate videoid, siis pole väsinud teisedki – priske osa kaunimateks peetavatest tabamustest lõpetab ristnurgas. Neile pakuvad konkurentsi enamjaolt vaid metsikud triblinguväravad ning kondiväänajalikud ülepealöögid.
Mulluste Euroopa meistrivõistluste üheks ilusaimaks väravaks oli Šveitsi koondislase Xherdan Shaqiri akrobaatiline käärlöök karistusala joonelt. Aasta lõpus nimetas The Guardiani ajakirjanik Barry Glendenning selle soorituse oma aasta lemmikuks, kuid mainis, et tabamus kaotas tema silmis punkte, kuna maandus ülemise nurga asemel alumises. Ja ma olen temaga nõus. Uskumatu tabamus, kuid ikkagi jäi hinge kriipima, et pall kõrgemalt väravajoont ei ületanud. Aga miks? Mis mul viga on? Mulle torkas pähe, et tegelikult pole ma kunagi lahti mõtestanud, miks ristnurk nii esteetiline paistab. Kas kuskil peitub tõde? Ilmselt mitte. Aga ma otsustan siiski tülitada jalgpallureid ja teaduskraadiga inimesi ning kuulata nende seletusi. Esitatatav küsimus on lihtne ning samas ülikeeruline: miks on ristnurgavärav nii ilus?
Mõistatuse lahendamist peab alustama puurivahist, on tema ju situatsioonile kõige lähedamal. Valin telefonist Martin Kaalma numbri ning ootan. 35 kohtumist Eesti koondise särgis, lugematud matšid meistrisarjas – ta on elu näinud. Seletan Martinile veidi tausta ning väravalukk saab muiata.
“See on päris põnev küsimus, äkki seepärast, et sinna on kõige raskem lüüa,” mõtiskleb mees. “Kui keegi saab raske asjaga hakkama, siis tundub inimestele automaatselt, et see on ilus. Võib-olla on seda ristnurga ilu ka kuidagi juttudega tekitatud. Palju on räägitud, et see on ikka jube äge ning nüüd inimesed arvavadki, et see on midagi müstilist. Ristnurka varjutab selline müstilisuse loor.”
Nii, kollkipper on rääkinud. Järgmiseks siirdume ründaja mõtete juurde, ees ootab Ingemar Teever. Kordub sama mis Kaalmaga ning mõistan kiirelt, et pärast küsimuse esitamist pean ma mõneks hetkeks vastaja naerupahvaka sees hõljuma. Naljalihased kasutatud, tõdeb Teever, et tegemist on kõva pähkliga.
“Ründaja seisukohalt on see perspektiiv, et väravavahil on sealt palli kõige keerulisem ära võtta, kasutatakse ju väljendit, et lüüakse ristnurgast võrgud puruks” arutleb koondises 30 mänguga neljal korral skoorinud sportlane. “Võib-olla on ilus see, et piir on ees? Sa ei saagi rohkem äärde või üles lüüa, värav lõpeb lihtsalt ära.”
Tartu ülikooli spordipsühholoogia lektor Aave Hannus palub vastamiseks veidi mõtteaega. Päev hiljem uuesti helistades selgub, et ta on vahepeal statistikat uurinud ning kolleegiga arutanud.
“Võrreldes keskele suunatud palliga on ristnurka suunatud palli jõudmine väravavõrku viis korda tõenäolisem,” lausub Hannus. “Jalgpallis on tavaline, et väravavaht püüab või tõrjub palli, ristnurgalöök vähendab seda võimalust. Tegemist on kindla väravaga ning fännidele jääb võimalus mõelda, kas mängus oli lööja osavus või hea õnn.”
Maagiline maailm
Kunstnik ning Eesti kunstiakadeemia maali õppetooli juhataja ja professor Jaan Toomik on teada-tuntud vutihuviline. Kuidas ta minu küsimust pureb?
“Minu vanaisa mängis Eesti ajal Narvas klubijalgpalli ning temalt sain oma esimesed jalgpalliteadmised,” sõnab Toomik alustuseks. “Meelde on jäänud tema sõnad, et ristnurka löömine on parim, sest sealt ei saa väravavaht kaitsta. On kinnistunud, et see on nagu kõige väärtuslikum värav. Kunstniku seisukohalt võib välja tuua diagonaalkontseptsiooni, mis on maalikunstis üks klassikalisemaid võtteid. Väga lihtsalt seletades tähendab see seda, et maalis olevad struktuurid või jõujooned või valgusasetus liiguvad enamvähem diagonaalis, nii on silmale kõige parem vaadata. Nii jalgpallis kui ka maalikunstis on ristnurk punkt, kust diagonaal alguse saab.”
Jätkan kultuurilainel ning palun pikaaegselt Londoni Arsenali fännilt, kirjandusfilosoof Neeme Loppilt järgmise pusletüki. Ta soovib küsimuse üle juurelda ning edestab oma mõtted kirjalikult:
“Esmapilgul võiks küsimus tunduda selge. Enam-vähem igale poole mujale läinud tabamuse saab panna teatud mõttes väravavahi eksimuse, üles nurka löödud tabamuse aga ründaja geniaalsuse arvele, kus väravavaht ei saaks isegi parima tahtmise juures midagi päästa. Tegelikult sekkuvad sellesse enesestmõistetavusse mitmed kultuurilised ja psühholoogilised tegurid, mis meie tajusse on kirjutatud ja mis panevad selle paistma meile kaunina: ülal vs. all, klassikalise esteetika diagonaalkontseptsioon jne. Aga kõige selle juures tundub kaasa mängivat veel üks filosoofilisena avanev faktor: juhus. Tõenäosusteooria järgi ei ole olulist erinevust värava erinevatesse tsoonidesse läinud löökidel – ristnurka maanduv löök on keskmiselt sama tõenäoline kui ükskõik millisesse teise värava punkti löödud värav. Kuid ristnurka tajutakse peale perspektiiviliste tunnuste kõigi muude tähenduste koondumisena, mida kollektiivse mängu jalgpalli individuaalne aspekt endast kujutab: võimalus, meisterlikkus, tehnika, jõud jne, ja mitte vähem olulisena – juhus. Jalgpall koosneb lõputust hulgast väikestest juhustes ning ristnurka tabav pall on nende juhuslikkuste koondumine, mis annab sellele kõigele mõtte. Lõpmatult väikesest ennustamatute ja seletatamatute juhuslikkuste koondumine ühes momendis, mis annab selle tunnistajaks olijale tunde ainukordsusest, annab talle märku sellest, et maailm võib eralistel momentidel olla siiski maagiline paik.”
Punkti panemiseks liigume humanitaarmaailmast reaalteadusteni. Vutt on füüsikat täis ning kes oleks veel õigem minu küsimusele vastama, kui mitte endine FC Kuressaare kapten Priit Reiska, kel Kieli ülikoolist taskus doktorikraad füüsika didaktika alal ning kes hetkel on Tallinna Ülikooli õppeprorektor ning loodusteaduste didaktika professor.
“Ristnurka löödud pall on rohkem kunst kui füüsika,” muigab Reiska esimese hooga, kuid lubab siiski meelt mõlgutada ning saadab paari päeva pärast e-posti teel oma mõttekäigu: “Inimesele meeldib see, mis on kättesaamatu või mida on väga keeruline saavutada. Seetõttu on ristnurka löödud värav ka eriti ilus. Miks on ristnurka keeruline lüüa? Füüsikalisest aspektist vaadatuna on see nii, kuna jõu vektorid peavad olema täpselt suunatud kahes dimensioonis – nii horisontaalses kui ka vertikaalses. See tähendab, et ristnurka pole mitte kaks korda keerulisem lüüa, kui näiteks lihtsalt nurka või lati alla, vaid keerukus suureneb astmes kaks. Oletame, et kui alla nurka suudad täpselt lüüa iga 10. palli ehk täpsuseks on 0,1, siis ristnurka vaid iga 100., täpsuseks 0,01. Huvitav on sellise arutluskäigu juures see, et kui sa suudad lüüa alla nurka ja lati alla kõik pallid ehk täpsuseks on 1, siis sa suudaksid kõik pallid ka ristnurka lüüa, kuna üks ruudus on üks.”
Tõenäoliselt pole võimalik ristnurga mõistatust sajaprotsendiliselt lahti harutada, aga nupukamaks sain küll. Ootan huviga järgmist iluväravat, mida näen. Kas hakkan siinvastanute eeskujul analüüsima või haaran kahe käega peast, ajan suu taevani lahti ning ei mõista endiselt, kuidas üks asi siin maailmas saab nii kaunis olla?
