INTERVJUU: Karl Robert Saluri: tahan suvel tõestada, et ka USA-s tehtud tulemusi saab tõsiselt võtta
Georgia ülikooli mitmevõistleja Karl Robert Saluri ei saa hiljutisest edust hoolimata loorberitele puhkama jääda, sest juba kolme nädala pärast alustab ta hooaja esimest kümnevõistlust.
23-aastane Saluri alistas möödunud nädalavahetusel esmakordselt seitsmevõistluses 6000 punkti piiri (6051 p) ning teenis karjääri esimese USA üliõpilasmeistrivõistluste medali, pronksi.
Karl, kuidas sa nüüd, paar päeva pärast võistlust, nädalavahetuse kokku võtaksid?
Ma ütleksin, et see oli üks rahuldust pakkuv võistlus. Täitsin isiklikud eesmärgid ja tõin koolile kuus punkti, tänu millele saime meeste arvetuses kokkuvõttes neljanda koha. (USA-s saavad autasu millegipärast just neli esimest kooli, seega on suur vahe, kas võistlus lõpetatakse neljanda või viiendana - toim.)
Kuivõrd kõva valuuta USA-s üliõpilasmeistrivõistluste medal on?
See on hea küsimus. Eks ta annab respekti juurde ning konkurendid teavad nüüd minuga rohkem arvestada. Mul on ju üks ülikooliaasta veel ees. Mu enda jaoks oli kohast palju olulisem siiski punktisumma.
Kas taolisel võistlusel edukale esinemisele järgneb ka preemia?
Võitja saab meistrisõrmuse, aga muidu tavalisele autasule midagi ei järgne. Küll aga hõlbustab USA üliõpilasmeistrivõistluste medal siin näiteks tavatöö leidmist. See on justkui tõestus, et oled elus millegagi hakkama saanud.
Kui hästi su ettevalmistus tänavuseks sisehooajaks kulges?
Võrreldes eelmise aastaga oluliselt paremini! Tõsisemalt segas treenimist vaid randmeluus tekkinud turse, mistõttu ma ei saanud teivashüpet ega kuulitõuget vahepeal harjutada.
Kas pikaaegne pöiaprobleem, millele mitu aastat õiget diagnoosigi ei suudetud panna, on nüüdseks unustatud?
Eelmisel suvel tundsin kohati pöias veel valu ja pidin seetõttu mitmel korral treeningutel kolm-neli päeva kergemalt võtma, kuid viimasel poolel aastal pole see probleem enam treenimist seganud.
Kuidas sa oma seitsmevõistluse taset hetkel hindad?
Kui vaadata lõppenud nädalavahetust, siis võib öelda, et mul on nüüd viis heal tasemel ala: 60 meetri jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, teivashüpe ja 1000 meetri jooks. Olin kõigil nendel aladel antud võistlusel esikolmikus. Tõkkejooksus jäin kesise sooritusega keskele ja kõrgushüppes olin viimane.
Kõrgushüppe juurde oleks me millalgi oma jutuga niikuinii jõudnud. Su isiklik rekord on 1.89 ning viimatisel võistlusel ületasid 1.86. Arengut ei tule ega tule.
Jah, võimed liiguvad ka kõrgushüppes üha ülespoole, aga kõik muu liigub ainult alla. Kaugushüpe näitas, et jalg on all tugev küll, aga ma ei oska seda kõrgushüppes mitte kuidagi ära kasutada.
Millises tehnilises nüansis kõige suuremad vead sees on?
Äratõuke asendis. Ma ei liigu üles, vaid kallutan kere kohe lati peale. Plaanin treeningutel proovida uusi võtteid, et tehnika vähegi paremaks muuta.
Mõned ütlevad, et kümnevõistleja on täpselt nii hea, kui hea on tema nõrgim ala. Pean tunnistama, et ma pole sellega nõus. Nii Erki Noolel kui Ashton Eatonil olid paar väga nõrka ala, kuid teise päeva lõpuks tulid mõlemad olümpiavõitjaks. Kuidas sina sellele seisukohale oma kõrgushüppetulemuste valguses vaatad?
Mu võimed lubaksid kindlasti ka üle kahe meetri hüpata. Samas oleks suurepärane, kui ma suudaksin tulevikus stabiilselt kasvõi 1.93-1.96 hüpata. Iga mees ei hüppagi 2.15. Näiteks Nool hüppas kõrgust vaid 1.93, kui püstitas seitsmevõistluses tänaseni kehtiva Eesti rekordi (6374 p).
Teivashüpe oli üks kahest alast, kus püstitasid isikliku rekordi. Kas nimetaksid ise oma hüppestiili "kümnevõistleja ronimiseks" või hakkavad su sooritused meenutama juba n-ö õiget teivashüpet?
(Naerab.) No ma tahaksin sellest kümnevõistleja ronimisest vaikselt üle minna päris teivashüppele! Rekordkõrguse ületasin uue teibaga, mis hakkas juba samuti pehmeks jääma. Õnneks ootavad mind kapis juba mõnda aega kaks jäigemat teivast, mis saan nüüd kasutusele võtta. Loodetavasti suudan nendega lendama hakata.
Kas 4.96 oli hetkel sinu maksimum või jäi varu sisse ka?
Kui arvestada, et võistlusele eelnenud kuuel nädalal sain randmevigastuse tõttu teha vaid ühe hüppetrenni, võib vist öelda, et varu peaks sees olema küll. Lisaks olin selleks hetkeks, kui latt viie meetri juurde jõudis, juba nii palju hüppeid teinud, et särtsu polnud enam väga palju sees.
Sprindialad on sul mitmevõistleja mõistes absoluutsest maailmaklassist olnud juba mitu aastat. Ometi, kas tunned, et oled ka kiirust viimase aastaga juurde saanud?
Jah, ma usun küll. Eelmisel aastal, kui püstitasin 60 meetris isikliku rekordi 6,78, oli tegu täiesti ideaalse jooksuga. Tänavune 6,79 oli aga reieprobleemi tõttu ideaalsest sooritusest kaugel. See annab lootust, et olen edasi läinud küll.
Mitu kümnevõistlust tänavu teha plaanid?
Kolm. Esimese teen kolme nädala pärast Athensis n-ö koduvõistlusel ning teise juunis USA üliõpilasmeistrivõistlustel. Mõistagi tahab iga kümnevõistleja ka Londoni MM-ile pääseda. Seal võistlemine oleks midagi erilist. Loodetavasti õnnestub!
See tähendab, et konverentsi meistrivõistlused jätaksid sarnaselt eelmisele hooajale vahele. Kas kool seda pahaks ei pane?
Petros (Saluri isiklik juhendaja ja ühtlasi kogu Georgia kergejõustikutiimi peatreener Petros Kyprianou - toim) peab konverentsi meistrivõistluste võidust palju olulisemaks USA üliõpilasmeistrivõistlustel kõrge koha püüdmist. Rääkisin talle juba detsembris oma plaanidest ja ta oli nõus, seega probleeme pole.
Kui optimistlikult sa suve ja kümnevõistluse poole vaatad?
Kui võrrelda kümnevõistlust seitsmevõistlusega, siis peaks mu positsioon olema tugevam. 100 meetri jooksus teenin rohkem lisapunkte kui 60 meetris, juurde tuleb üks mu trumpalasid 400 meetri jooks. Ka ketas ja oda pole mul väga kehvad alad. Küsimus on vaid selles, kuidas vana küünarnukivigastus oda visata laseb. Hooaja esimesel kümnevõistlusel suudan loodetavasti avakatsel korraliku tulemuse kirja saada - sel juhul ei peaks rohkem kätt kulutama. Uuringud näitasid, et midagi katki otseselt pole, kuid valu püsib sellegipoolest sees.
Londoni MM-i norm on 8100 punkti. Varasematel aastatel oleksid sa peale pääsenud ka mulluse tulemusega (8108 p), aga nüüd otsustas Eesti kergejõustikuliit, et norm tuleb täita tiitlivõistlusega samal aastal.
Mehi, kes 8100 punkti võivad teha, Eestis jagub. Arvan, et lisaks Maicelile (Maicel Uibo - toim) ületab kindlasti sellise punktisumma tänavu ka Kristjan Rosenberg, kes on tohutult edasi läinud. Janek Õiglane võib õnnestumise korral normi täita. Räägitakse ka (Mikk) Pahapillist... Ta on siiski juba päris vana sportlane. Heited ja tõke on võib-olla jätkuvalt head, aga kas ka kiirus ja hüpped? Muidugi ma tahaksin, et võimalikult paljud normi täidaksid - see teeks Eestis kümnevõistluse jälgimise veelgi huvitamaks -, kuid eks ole näha.
Millise eesmärgi endale suveks oled seadnud?
Loodan Rio olümpia lõppsummale (Saluri võistles kaks päeva vigastusega ja kogus lõpuks vaid 7223 punkti - toim) tuhat punkti juurde lisada. Ühtlasi tahaksin suvel Londonis tõestada kõigile neile, kes ei pea USA-s tehtud tulemusi tõsiselt võetavateks, et nad eksivad. Kui suudan USA-s hea punktisumma koguda, võin seda ka mujal teha.
Sellest sügisest treenid sa Georgias ainsa eestlasena, sest sõber Maicel Uibo lõpetas kooli ja harjutab nüüd omapäi. Kuivõrd palju see sinu elu on muutnud?
Treeningutel polegi vahe nii suur, sest Devon (äsja 6177 punktiga üliõpilasmeistriks kroonitud Devon Williams - toim) on sama tugev partner nagu Maicel. Pigem on muutust tunda eraelus. Ma ei tee enam samu asju nagu varem, mil Maicel oli siin. Õnneks lubas ta vähem kui kuu aja pärast külla tulla ja nädal aega meiega koos teivashüppetrenni teha.
Mullu lõpetas Georgias kooli veel üks andekas mitmevõistleja Garrett Scantling (10 v rekord 8232 p). Temast pole hiljem enam kuulda olnud. Miks nii?
Ta ütles, et lihtsalt ei suuda kümnevõistlust enam teha. Talle meeldisid küll mõned alad, aga mitte mitmevõistlus tervikuna. Nüüd püüab ta Ameerika jalgpallurina NFL-i pääseda. Neil päevil peaksid tal just katsed olema. Garrett sai isa kaudu, kes kuulus kunagi ühe NFL-i meeskonna ridadesse, tunnustatud agendi, mis peaks kaasa aitama. Ta ütles, et üritab sel ja järgmisel aastal NFL-i pääseda ning kui see ei õnnestu, läheb tavatööle üle. Kümnevõistluse juurde Garrett ei naase.
Ja lõpetuseks, Eestis on palju juttu olnud sellest, kas meie kümnevõistlejate USA-sse siirdumine on ikka hea idee. Miks sina Georgia ülikooli ja Petros Kyprianout soovitaksid?
Ma olen kindel, et enamikele Eesti mitmevõistlejatele siin sobiks! Petrose suurim pluss on see, et ta kuulab sportlasi ning arvestab nendega. Käib pidev koostöö treeneri ja sportlase vahel. Teda peetakse USA-s üheks maailma paremaks hüppajate treeneriks, sest tema käe alt tuleb igal aastal uusi supertalente. Samas näiteks jooksutreeninguid saan teha Georgia ülikooli sprinditreeneriga, kes on ise olümpial võistelnud ja tunnetab ala paremini kui Petros.
