TREENERILT HARRASTAJALE: Krista Sink: armasta oma keha ja imetle oma ilu
Milline on Sinu suhe suusatamisega?
Lumised talved on ühed mu lemmikud. Kui vähegi võimalik, suusatan ka murdmaad. Õnnetusest saati on kehas suur hirm haiget saada ning suusatamisega ootasin seetõttu kõige kauem. Eelmisel nädalal aga panin suusad alla ja ületasin selle hirmu. Tohutu vabanemine ja rõõm mu kehas.
Mida pakub Sulle terviseradadel liikumine?
Looduses liikumine on justkui oma kehale ja hingele pai tegemine. Parem uni, rohkem energiat, tervem, rahulikum ja õnnelikum mina. Tähtis on leida endale südamelähedane liikumisviis ja teha see esimene samm ise enda tervise heaks. Keegi teine seda ju meie eest ei tee.
Minu igapäevane lemmikrada on Pirita terviserada. Kunagi sai väga palju joostud, aga hetkel alles taastun raskest traumast ning jooksurajad on asendunud pikkade jalutuskäikudega. Liikumine on saanud hoopis uue tähenduse – liigun, sest ma saan ja tahan, ning olen tänulik, et see võimalik on. Täna naudin igat sammu, mida teha saan, ja märkan terviseradadel liikudes, kuidas loodus puudutab oma lõhnade, valguse, linnulaulu, värskuse ning tervendava väega.
Miks võiksid Sinu arvates harrastajad rohkem terviseradadel käia?
Terviseradadel liikumine on lihtsalt üks lihtsamaid, kasulikumaid ja odavamaid viise, kuidas enda keha ja vaim tervena hoida.
Ronimisjuhendaja ja joogaõpetaja kogemuse põhjal saan öelda, et erivajadusega noored liigutavad ennast väga hea meelega. On lihtsalt vaja rohkem särasilmseid inimesi neid juhendama. Üheks lahenduseks, mida praktiseerime, on erivajadustega noorte ja tavanoorte ühised laagrid ja treeningud. Nii saavad noored omavahel suhelda ja koos liigutades aega veeta. Väga heaks lahenduseks on ka perepäevade korraldamine, kus laps saab koos oma vanemaga sportlikult aega veeta. Ronimisakadeemiaga viisime alles hiljuti läbi ronimishommiku, kus erivajadusega lapsed koos oma vanematega said juhendajate abiga ronida. Rõõm ühisest koosveedetust ajast liidab ning loob sügavama kontakti lapse ja vanema vahel.
Aron, pime poiss, keda Krista treenib
Terviseradade kuu jooksul toimub mitmeid tasuta treeninguid. Kas julgustad ka erivajadustega inimesi osalema?
Muidugi julgustan proovima kõiki treeninguid, kust erivajadustega inimesed on oodatud osa võtma.
Kas töö erivajadustega lastega erineb tavaliste lastega tööst ja mil viisil?
Juhendan hetkel pimedaid ja vaegnägijaid lapsi ning see töö erineb teatud määral tavalastega tegelemisest. Nii joogatundides kui kaljuronimistreeningutel pean juhendajana eelkõige ise tunnetama, mis tähendab olla pime: kuidas siis ruumi, helisid ja maailma enda ümber tajud.
Mida on Sulle õpetanud erivajadustega noored?
Olen õppinud, et erivajadusega noor ei vaja erihoolt, vaid eelkõige võimalust end teostada ja olla tunnustatud inimesena, isiksusena, indiviidina. Et me kõik oleme nii mõnusalt erilised – meil on omad mured ja rõõmud, soovid ja unistused, ootused. Kindlast on nad mind õpetanud elama avatud südame ja tänutundega.
Oled ise pidanud uuesti käima ja liikuma õppima ränga õnnetuse tagajärjel, mida see õppetund Sulle andis?
Eelkõige on see õpetanud mind väärtustama elu ja olema tänulik iga hetke eest, mis mul on .Kui juba üheksandat päeva haiglavoodis morfiiniuimas liikumatult lamasin raputasid mind arsti sõnad: "Tüdruk, hakka liigutama muidu jäädki sinna voodisse lamatiste kätte ja hakkame su nahka varsti siirdama." See raputas mind nii, et proovisin esialgu tasakesi istuma saada ja kukkusin kohe arsti käte vahele. Edasi harjutasin istumist nii paari minuti kaupa. Järgmistel päevadel juba seisin natuke ning ühel hetkel kärutasin liikumisraamiga mööda haigla pikke koridore. Iga uue sammu, liigutusegavoolas minusse uut energiat ja sellel hetkel ma mõistsin päriselt, et liikumine on elu.
Terve see aasta on olnud üks võimas tervenemise aasta, mis on andnud mulle tohutu usu iseendasse ja oma väesse. Kõik on võimalik, kui sa usud, et nii on. Õppisin väga lühikese ajaga uuesti käima ja tänaseks olen ka juba oma esimese jooksusmmu teinud. Minu imeline keha, milleks ta kõik võimeline on. Armastan oma elu.
Oled Ronimisakadeemia MTÜ eestvedaja ja ronimise instruktor. Kuidas ronimisharrastuseni jõudsid?
Juba pisikese tüdrukuna tundsin palju rõõmu liikumisest, metsas matkamisest ja puude otsas ronimisest. Milline äratundmisrõõm mind valdas, kui sattusin viis aastat tagasi Jaan Künnapi Alpinismiklubisse ning matkasin Elbruse tippu! See hetk on sõna otseses mõttes muutnud mu elu.
Eestisse naastes soovisin ka oma tütreid ronimise pisikuga nakatada ning hakkasin neid ise treenima. Tänaseks on sellest ettevõtmisest kasvanud välja Ronimisakadeemia. Usun, et elus ei ole juhuseid. Meenub taaskord üks tähendusrikas telefonikõne. Nimelt helistas paar aastat tagasi ühel päeval meile noor rõõmsameelne skaut Laura, kes soovis oma sõpradega ronima tulla. Kas me oleksime valmis neile ühte ronimissessiooni tegema, nad on vaegnägijad ja pimedad. Õnneks ei jõudnud palju mõelda ja vastasime kõhutunde põhjal kohe jaatavalt. Mõtlema hakkasin alles hiljem ning siis valdas mu keha mingi kummaline hirm ja peas ringlesid küsimused, mis kõik toitsid seda hirmu. Mul polnud pimedate inimestega mingit kogemust: kuidas nendega käituda, kuidas ma neid juhendan, mis erihoolt nad vajavad, kas neil on ikka oma saatjad ja inimesed kaasas jne. Võtsin aega, et küsida, mis tobe alateadlik hirm see on ja sain vastuse: seda hirmu toidab ühiskond, kus ma elan. Eestit kammitseb 50- aastane nõukogude pärand, kus puuetega inimesed suruti nelja seina vahele ja neid justkui polnudki olemas. Andsin endale võimaluse sellest hirmust võitu saada. Andsime noortele võimaluse tunda rõõmu ronimisest, katsetada mida uut, avastada oma potentsiaali, areneda, tunda ennast väärtuslikuna. Lihtsalt kujutage ette seda rõõmu!
Sellest esimesest puudutusest sündis midagi hoopiski suuremat. Pimedad noored justkui avasid meie silmad ja südamed. Uksed uude maailma avanesid. Tänaseks toimuvad Erasmus+ programmi toetusel pimedatele noortele regulaarsed treeningud, korraldatud on mitu suvelaagrit, kus tavanoored ja erivajadustega noored üheskoos aktiivselt osalevad.
Ronimisakadeemia tahab jõuda veel rohkemate noorteni, avada nende potentsiaali, näha neid sportimas, muuta ühiskondlikke hoiakuid erivajadustega inimestesse ja inspireerida teisi sama tegema.
Mis on Ronimisakadeemia eesmärk?
Ronimisakadeemia eesmärgiks on pakkuda lastele juhendatud ronimistreeninguid ning -sündmusi. Ronimine on suurepärane mänguline treenimisvõimalus, mis arendab nii lapse koordinatsiooni, probleemide lahendamise võimet kui ka enesekindlust. Kaljuronimine kogub populaarsust aina laiema sihtgrupi seas, seda just tänu siseronimisseinte erinevatele võimalustele. Ronimisakadeemia on märganud puudujääki Eesti puuetega laste sportimisvõimalustes ning kaasab neid lapsi ronimisse.
Olenemata sellest, et reeglite mittejärgimisel on tegemist ohtliku spordialaga, saavad hea juhendamise ning julgestusmeetodite abil turvaliselt sportimisvõimalust nautida lapsed ja erivajadustega inimesed.
Mida annab kaljuronimine?
Hea füüsilise vormi tagamiseks on kaljuronimine suurepärane spordiala, mis arendab jõudu, vastupidavust, terve keha kontrolli ning liigutuste täpsust. Kaljuronimise harrastamisega kaasnevad tugevnenud selja-, jala-, õla- ja käelihased ning suurenenud vastupidavus ja painduvus. Ronimise füüsilist aspekti kirjeldab see, et hiljuti kandideeris siseronimine 2020. aasta olümpiamängudele.
Lisaks füüsilisele ja mentaalsele kasutegurile on ronimises oluline ka sotsiaalne aspekt. Kaljuronimisel ei kohata ainult sõpru, kes jagavad kirge, vaid luuakse ka toimiv partnerlus, mis on erinev mitmetest aladest, kus partner on lihtsalt kaasmängija või vastane. Kaljuronimises jagavad partnerid üksteisega pühendumust ja vastutust ja proovivad koos lahendada kalju pakutud väljakutse. Ühised pingutused, õnnestumised ja ebaõnnestumised loovad sideme, mis võib kesta terve elu.
Töötad lastejooga õpetajana. Mida see sulle pakub?
Ühel hetkel tundsin, et soovin erivajadustega lastele midagi rohkemat pakkuda ja see viiski mind lastejooga juhendajaks õppima. Lastejooga on mõnusalt mänguline tund, kus laps õpib saavutama paremat kontakti oma kehaga, oma tunnetega ja õpib tundma iseennast just sellisena, nagu ta on. Kõigi lemmikosa on lõdvestus: see aitab rahuneda ja pinged kehast vabastada. Peale joogatundi on lapsed justkui uuestisündinud, rõõmsamad ja leebemad. Lastejooga kaudu olen endas taas leidnud üles sisemise lapse, kellele meeldib mängida ja kelle jaoks on elu põnev seiklus; kes tahab kogeda ja õppida kõike uut ja usub imedesse.
Kuidas oma lapsi rohkem liikumise juurde inspireerida?
Lapsi saab inspireerida eeskuju ja kaasamise kaudu. Tähtis on ise armastada liikumist, siis tulevad kõik lapsed sinuga kaasa. Liikumine ja sport on meie peres alati tähtsal kohal olnud ja lapsed on pisikesest peale jalutuskäikudel, matkaradadel, suusatamas ja rattasõitudel kaasatud. Eelmisel suvel käisime ka seiklemas Norras, kus lapsed kaasasime juba reisi planeerimisse. See õhin ja põnevus ühise seikluse korraldamisest ja kogemisest nakatab neid kindlasti rohkem liigutama.
Oled iga päev nagu päikene, jaga oma nipp, kuidas püsida iga päev särav ja õnnelik?
Korrastame palju oma väliskeskkonda, kuid sisemaailma jätame unarusse. Sära tuleb aga seestpoolt ning selle jaoks oma vaja ka oma sisemaailma sukelduda ja seda puhastada. Võta iga päev aega, et olla vaikuses, kuulata, mida sinu kehal ja südamel sulle öelda on. Pane tähele, mida tunned, millest mõtled ja mida vajad.
Mida Sa järgmiseks plaanid?
Aprillis plaanime sõbrannaga Võhandu maratonile minna ja suvel soovin lastega mägedesse matkama minna. Need plaanid inspireerivad mind igapäevaselt järjest rohkem liigutama ja oma keha vastupidavamaks treenima.
On Sul mõni liikumisealane unistus, mis veel täitunud ei ole?
Ma soovin, et saaksin jälle joosta. See oli enne õnnetust mu lemmikharrastus ja tänaseks olen juba esimesed kilomeetrid ära jooksnud. Usun, et suvel suudan juba natuke pikemaid distantse läbida.
Mis on elus oluline?
Kõige tähtsam siin elus on kuulata oma südamehäält. Teha seda, mis sind lummab, endasse haarab ja silmad särama lööb. Usaldada seda ja kõik muu tuleb iseenesest
Kas Sul on oma moto?
Ole kohal ja naudi igat hetke, mis sul on!
Kuidas tuua rohkem armastust oma ellu?
Armastus sinu elus hakkab kasvama sellest hetkest, kui sa hakkad ise ennast rohkem armastama. Sinu keha on sinu hinge kodu, hoolitse tema eest. Armasta oma keha ja imetle oma ilu, toitu tervislikult ja hellita ennast. Tee nimekiri tegevustest, mida armastad ja mis sinus hea tunde tekitavad ning paku seda endale iga päev.
Mis on Su lõpusoovid Eestimaa harrastajatele?
Saa oma kehaga sõbraks. Meeldib talle joosta, suusatada, rahulikult jalutada või tahaks ta täna hoopiski puhata? Ükskõik, mis see on, aga kuula teda hoolega ja vali liikumisviis, mis sinu kehale kõige rohkem rõõmu valmistab.
