MMA Blogi: Üksikisana kogutud tarkused

See postitus on järg üle-eelmise nädala kirjatükile „Kuidas minust sai üksikisa“. Ja ega siin pikka sissejuhatust olegi – kogu nädala jooksul toimunud „praktikat“ iseloomustab kaks konkreetset sõna: planeerimine ja valikud.

Kuna kodused toimetamised on meil kaasaga enam-vähem võrdselt jagatud ning samamoodi ka n-ö kohustuslikud tegevused lapsega, siis humoorikaid-stereotüüpseid kirjeldusi „Kuidas lapse punane sokk minu valge särgi roosaks värvis?", „Miks kaka kuidagi potti ei jõua?" või „Kuidas mul enda jaoks enam piisavalt aega ei ole!" sellest kirjutisest ei leia. Sellise imestusega hetki meil peres lihtsalt väga sageli ette ei tule.

Planeerimine

Lihtsad asjad töötavad. Planeerimine on lihtne. Planeerimine töötab!

Kui ma tean, mis aegadel laps enam-vähem magab ja sööb ning mida ja kui palju ta sööb (ning sama ka enda kohta), siis ma lähen ja toon selle kõik poest või kust iganes keegi mingeid asju toob - mõnel tuleb kartul põllult, teisel Prismast. Veel tean ma, kui palju toiduvalmistamisele aega kulub. Ja siis tean ma, palju lapse õueskäiguks kulub - koos riietumisega. Lisaks tean ma, mis on vaja pakkida lapse kahepäevase reisi kotti. Saate juba ise aru küll, kuhu see teadmiste jada välja jõuab. Viskad hips ja hops kõik need teadmised oma igapäevasesse päevaplaneerimise matemaatikasse sisse ja kõik saabki ilma suurema stressita tehtud.

Tõsi, lapsega on seda planeerimist oluliselt rohkem kui üksi või kaksi elades ja samuti kipuvad tegemised venima. Muidugi välja arvatud igasugused jamad - need juhtuvad alati maru kiiresti.

Just selle venimisfaktori vs kiirelt aset leidvate jamade pärast tasub kõik asjad ära teha esimesel võimalusel. Näiteks kui ma pean õhtusöögiks liha marineerima ja mul on selleks kaks võimalust - võtta see 20 minutit kohe praegu või teha seda õhtul trennist koju jõudes, vahetult enne õhtusööki, siis teen ma selle pigem kohe praegu. Ja kui õhtul keegi täis pissipotiga vastu seina ei jookse, siis on 20 minutit vaba aega nagu maast leitud :)

Valikud

Summa sellest, mida ma teen eile-täna-homme, kui ka sellest, mida olen teinud oma senise eluaja jooksul. Kui tahta, võib selle jadaga minna ka oma vanemate ja vanavanemate valikuteni. Ja siin ma nüüd siis olen - sellises olukorras nagu ma olen, sellise hariduse, elukoha ja eelarvega, töötamisele kulutan päevas nii palju tunde ja endale jääb naa palju tunde. Naine on ka enda valitud. Eks elus on muid tegureid ka kui enda valikud, aga ise annab ikka päris palju ära teha.

Lapsega oleme samuti teinud teatud valikuid, millest nii mõnegi lisaboonus on see, et ka meil lapsevanematena on hõlpsam elu. Tõsi, nii mõnessegi säärasse valikusse tuleb esialgu päris palju investeerida - nii aega kui ka energiat ja seda ka siis, kui jõuad õhtul trennist koju ning oled rampväsinud. Ja ka tulemus ei anna ennast kohe kiirelt näha, mis mõnikord ei aita enese motiveerimisele üldse kaasa. Aga tehtud see lõpuks ikkagi saab - heas lootuses ja usus, et selliselt suurendame lapse edukaks saamise tõenäosust. Mida muud see kasvatamine ja koos kasvamine ikka on kui tõenäosuse suurendamine - et asjad sujuksid :) See ei tähenda muidugi, et meil pidevalt üks dresseerimine ja distipliinikool käiks - ei, kindlasti mitte. Laps peab ikka saama laps olla. Aga mingid alustalad, mille peale muid asju edasi ehitada, tuleb paika saada. Seda sain selgelt tunda ka kahekesi oldud nädala jooksul - sain endale kantseldada täitsa viisaka inimeselooma :)

Sellised olid nädala jooksul minu jaoks ikka ja jälle kinnitust leidnud tõdemused.

Vastused lugejate küsimustele

Mac Life (31.01.2017 10:24)

Kuule tont, nädal aega pead lapsega üksi olema ja kutsud ennast üksikisaks? Äkki lähed teed väikse ajuuuringu, midagi pole nagu eriti korras Sul seal kupli all.

Jah, otsustasin end selleks nädalaks nimetada üksikisaks. Proovisin luua endale ka võimalikult taolise keskkonna, et säärast kogemust imiteerida. Mingi pildi sain ette, aga loomulikult pole see 1:1 võrreldav sellega, mis oleks üksikisa olla aasta või kümme või kogu elu. Aju-uuringut vast vaja ei ole (vähemalt mitte sellel põhjusel).

Siiri (31.01.2017 10:33)

Pealkirjast eeldasin, et südametu naine kõndis pere juurest ära ja autorist sai üksikisa. Õnneks oli vastus artikli alguses olemas. Edasi lugesin lihtsalt uudishimust, aga arusaamatuks jääb, milleks blogi, milleks kirjutada oma tavapärasest elust? Ajakava paindlikkuse tõttu?

Igapäevase elu postitusi viskab vahepeal sekka, sest mul pole juba pikemat aega matši olnud. Sel ajal muutuks ainult spordist ja sellega seonduvast kirjutamine üsna sisutühjaks, sest saalis ja areenil on vaid rutiinsed kordused. Muidu ikka MMA blogi.

xxx (02.02.2017 14:08)

Nujah, trenni võtad lapse kaasa, aga kui töökoht on nt haigla või tehas? Hetkega oleks süsteem sassis.

Nädalaga ei juhtu muidugi midagi suurt ja põnevat, proovigu vähemalt pool aastat järjest saada hakkama lasteaialapse ja aastasega, sinna juurde töölkäimine, lapse transport, koristamine, poeskäimine ja korralikult söögi tegemine- huvitav, seda ei peetud vajalikuks mainidagi, et poest toodav peab ka kuidagi lõuna- või õhtusöögiks muunduma. Samuti ei jõua nädalaga veel tekkida üksikvanemate kõige suurem probleem- oma isikliku aja absoluutne puudumine, kui ei ole vanaemasid jt hoidmas.

Tõsi. Ja isegi trenni ei saa alati kaasa võtta, sest ega laps naljalt paigal ei püsi - ikka tahaks ringi joosta, kui suur saal kasutada. Kui ma oleks sinu kirjeldatud olukorras, siis vast tulekski lastehoiu vms peale mõelda. Vanemad-vanavanemad on ka kindlasti abiks. Siis tuleks uus süsteem luua.

Laste kõrvalt tööl käimine ongi vast kõige suurem kompromisside koht, sest see on füüsiliselt kaotsi läinud aeg, mil ei ole võimalik oma lapsega tegeleda. Ülejäänu, mida kirjeldad, on elu ja valikud - nagu ikka.

Meie valisime oma elukoha sellise, et laps(ed) saaksid tulevikus oma käimisi ise võimalikult palju ära käia ja kui vaja sõidutada, siis oleks kogu see logistika võimalikult lihtne. Kuna meil on ka endal väga palju sõitmisi, oli see elukoha valikul oluline prioriteet.

Koristama peab ju nii või naa - abiks on muidugi see, kui laps aitab kaasa, või kui vanus veel ei luba, siis vähemalt üle mõistuse palju ette ei jääks :) Kui oleksin üksikisa, elaksin arvatavasti ka natuke väiksema pinna peal.

Poeskäimist ja toiduvalmistamist ei tulnud tõesti pähe eraldi välja tuua. Ma ei ütleks, et lapsega on seda oluliselt rohkem - ta sööb ju enam-vähem sedasama, mida mina. Kogused on lihtsalt teised. Hommikuputru keedame koos - mina lisan oma taldrikule kodujuustu, tema sööb enda oma juurde puuvilju või marju. Lõunasöögiks on supp või omlett. Supi teeme tavaliselt mitme päeva peale ette, omlett ühele-kahele-kolmele võtab kõik üsna sama palju aega. Õhtuooteks sööb laps kodujuustu mõne puuvilja või marjadega, minul aga samal ajal mõni kohupiima- või jogurtitoode. Õhtusöök on ainus, mis natuke lahkneb - minul tavapäraselt liha ja aedviljad, temal ühepajatoit või kapsahautis või midagi kolmandat, kus liha ja aedviljad natuke teistsuguses suhtes-olekus. Kõik, mis toidule lisaks (leib, juust jms), on vaid pakist väljavõtmise vaev. Muidugi, summana kulub toidutegemisele päris palju aega, aga seda kulub sinna nii või naa ja lapsest tulenev lisaprotsent on üsna marginaalne. (Välja arvatud alguses, kui kogu kama sõelast läbi püreeks tuli ajada :) ).

Isikliku aja jaoks peab tõesti kõige rohkem vaeva nägema ning reeglina tuleb see vaid uneaja arvelt (või siis, kui keegi teine last hoiab). Oma süsteemi puhul leidsin selleks igapäevaselt paar - üks tund lapse lõunaunest ja teine pärast lapse õhtust uinumist. Mul on muidugi oma isiklikule ajale ka päris madalad ootused - olla rahus ja vaikuses ning ise oma aja peremees :) Kui lõõgastumiseks oleks vaja sõpradega välja minna või muud säärast, siis oleksin jännis. Samas vees sulberdamas ja saunas käin koos lapsega.

Aga need on lihtsalt kõik minu näited - asjad, mis ehitatud üles nii, et need sobiksid minu süsteemi ja maailmasse.

L (07.02.2017 11:00)

Ei saadud sellest Oti kergest huumorist aru vist... Kahju. Aga spordist ka. Kui UFC-s on kõik üsna selge, TOP15 vähem või rohkem ametlikult kirjas, siis kuidas on seis Euroopas? Keda pead oma kaalu parimateks ja oma lähimateks konkurentideks? Ja millised on tugevamaid liigad peale Cage Warriorsi? See vist nr 1 Euroopas praegu?

Euroopas on seis kirjum, sest head mehed on erinevate organisatsioonide vahel laiali ning sageli on päris raske öelda, kes neist siis lõpuks parem on - iga promotsioon ehitab üles „oma" mehi. Kui Venemaa kõrvale jätta (Fight Nights Moscow, M-1 Global, ACB ja veel mõni), siis Euroopas on nimekamateks Cage Warriors (Inglismaa / Iirimaa), BAMMA (Inglismaa / Iirimaa) ja KSW (Poola). Cage Warriors oli vahepeal „puhkusel" ning sellega sai BAMMA palju jõudu juurde. Need on siis sellised stabiilsemalt tugevamad organisatsioonid. Lisas saab väga kõrgel tasemel matše näha ka Soomes (Cage), Rootsis (Superior Challenge), Horvaatias (FFC) ja Itaalias (Venator) - igal neist on oma lugu. Ja siis on veel ports väiksemaid organisatsioone, kes suudavad aeg-ajalt mõne kõrgetasemelise matši kokku panna. Tasub mainimist, et möödunud aasta oktoobris tegi avapaugu European Fighting Challenge, mille esimese sündmuse kaart oli väga võimas nagu ka sündmus ise - aga vahetult enne järgmist võistlust anti teada, et raha sai nüüd mõneks ajaks otsa :) EFC oli esimese võitluskaardi põhjal kindlasti selline liiga, millel oli väga tugev potentsiaal saada Euroopa esinumbriks.

Kes võiksid olla minu lähikonkurendid maailma tipporganisatsioonide silmis, vot sellele ma vastata ei oska. Mõeldes, et kusagil on esiliigade talendijahid, kelle laual ports pabereid ning neid ühest hunnikust teise tõstes tekib arutelu: „Kas võtta Tõnissaar või ... ?" ... Kogu see protsess on liiga „must kast". Iga eelpool nimetatud võitlusliiga kaartide tipust leiab väga häid võitlejaid - nimekiri on päris pikk. Osad neist on ka omavahel lähiminevikus matše teinud, teised ei kohtu arvatavasti enne maailmaliigadesse jõudmist.