Tõele au andes ei olnud mul veel kolmapäeva hommikul õrna aimugi, et ma nädala lõpus elu esimesele suusamaratonile sõidan. Tol hommikul sattusin parasjagu Eesti Päevalehe ja Delfi fototoimetuse juhi Hendrikuga niisama juttu rääkima, kui ta jutu lõpetuseks – ma olen päris kindel, et naljaga pooleks – küsis, ega ma ei tahaks juhuslikult koos presidendiga Finlandia-hiihtot sõitma minna. Ütlesin kiiresti „okei”, samuti naljaga pooleks, aga järsku hakkas see mõte mulle kohe päriselt meeldima. Ilmselt oli see lumevaene talv, mis oli mulle suusaisu peale ajanud, ja isegi need 50 kilomeetrit ei tundunud nii suure katsumusena. Esimese hooga…

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid