MMA Blogi: Kuidas minust sai üksikisa
Mina siis pisikese preiliga (aasta + kuu vanune) kahekesi kodus. Kuigi lootsin sellest nädalast hardcore kogemust üksikisana - magamata ööd, pea peale pööratud elamine, põhjakõrbenud puder, tujutsev laps, tühi külmkapp, sassis päevaplaan ja muud eluhädad, tuleb tunnistada, et kõige raskem töö üksikisaks olemisel on üksikuna püsimine. Vähemalt esimeste päevade järgi otsustades.
Oma vaimusilmas nägin, kuidas mind ootab ees üksusest eraldunud, maha jäetud ja vigasena mudas roomava eriväelase treeningnädal - närid muru ja üritad saavutada piiratud ressurssidega maksimaalseid tulemusi. Isegi vanaema kupatasin koju, et saada parimat võimalikku elamust. Aga mida ei taha kuidagi tekkida, on stress ja pinge.
Vaimukõrvas juba kuulen, kuidas end teemast puudutatuna tundev ja minu positiivsest sissejuhatusest vaikselt ärrituma hakkav lugeja endamisi sisiseb: „Ära inise - sa proovi parem kolmikutega, kui ise käid kahe kohaga tööl ja elad linnast 40 km kaugusel!!! Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?"
Aga tagasi minu juurde.
Esiteks tuleb meile iga päev uksest ja aknast küllakutseid. Egas külas olemine muidugi ka alati meelakkumine ole - ei vii ju last enda silma alt ja kaelast ära, et las patseerib kellegi teise kodus ringi ning vaadaku pererahvas ise, kuidas hakkama saab ja kes koristab. Ikka hoiad lapsel silma peal, tegutsed ja sebid ringi ning mängid nii enda kui olemasolul ka teiste lastega. Aga millega seal vähem vaeva tuleb näha, on põnevuse ülalhoidmine - sest külas on kõik põnev! Kuigi laps on üksi kodus olles (täpsustus lastekaitsele: üksi kodus = ilma omavanuste mängukaaslasteta) harjunud ka ise suurest igavusest endale mänge välja mõtlema ja tegevust otsima, siis külas ei jõua kõikidest võimalustest, mis end nii oivaliselt presenteerivad, kinni haaratagi. Kõik on nii uus ja huvitav! Ka külla ja koju tagasi reisimine ei võta erilist aega, kui auto olemas. Üritangi nüüd mõelda, kas ma peaks täieliku kogemuse jaoks neid kutseid tagasi lükkama või just kaasa mängima - et kumb see ehedam lahenduskäik oleks?!
Teiseks on kõik igapäevased kohad, kus käime, preili jaoks nii põnevad. Poekülastuse alla võib vabalt tund-poolteist panna. Ja see on tavapärane kord-kaks nädalas toidupoes käimine. Ei mingit tralli ega draamat, aga lihtsalt käru lükkamine, sortimendiga tutvumine, inimeste jälitamine, banaanikoti järelelohistamine ja makaronide valik (mille söömiseni ta isegi veel jõudnud pole) võtab oma aja. Võimlemissaal (kuhu me ema puudumisel sel nädalal veel sattunud ei ole) on aga täis teisi lapsi, kes loobivad mööda saali palle ja hüpitsaid (jah, see on põhimõtteliselt hüppenöör), rõngaid ja linte. Jah, see on suur ja avar saal - ainult jookse ringi ja anna oma parim, et lendavate vahenditega mitte väga kõvasti pihta saada. Samuti on seal palju teisi erinevas vanuses tüdrukuid, kes kõik sinuga igal võimalusel tegelevad ja sulle naeratavad - isegi siis, kui nad on end venitamas ja tegelikult tahaksid nutta. Siis on minu enda treeningsaalid - üks ruumikam kui teine. Suure boonusena on nendes sageli ka tervenisti või vähemalt osaliselt pehme põrand. Seal on ka alati palju träni, mida tõsta, loopida, enda ees lükata, enda järel lohistada, millest üle ronida, millelt maha libiseda, millega teisi asju loopida ja mille taha peitu pugeda. Ainsa asjana peab jälgima, et preili teistele treenijatele ette-taha-alla-peale-vahele ei jääks. Kui too viimane välja jätta, hoiavad need saalid last peaaegu et ise.
Lõpuks veel ujumine, kus basseinis sageli veel teisi samavanuseid sulbib ja saunas isad-vanaisad pidevalt juttu teevad. Ning kui õhtuks koju jõuame, on vaja ise treppidest üles ronida ja valitud korterite ustele koputada. Kui on nii palju tegevust, jääb harva „mingite jamade" jaoks aega.
Kolmandaks on meil välja kujunenud päris hea režiim - millal magama, millal üles, millal sööme, mida sööme, mis järjekorras asju teeme ja muu säärane. See kõik võimaldab mul enda tegemisi päris hästi planeerida: söögiaegu ja -valmistamist, trenniskäike, koristamist, kodus töötamist ning muid ettevõtmisi, mis vajavad igapäevaselt ära tegemist.
Neljandaks asi, mis tegelikult kogu selle eksperimendi juba eos üsna ära nullib - mul on kerge koormusega nädal :) Mis iganes peaks metsa poole minema, on mul selle lahendamiseks üsna piiramatult aega.
Kõige selle juures jääb minu üksikisaduse valemisse vaid paar muutujat, mis täielikult minu kontrolli alt väljas.
Üks. Öised ärkamised. Mõnikord kaks korda, mõnikord viisteist korda. Tema enda päevast elu see kuidagi ei mõjuta - hommikul ärkab ikka samamoodi üles ja tants-trall läheb edasi. Küll aga mõjutab see minu hommikust ja kogu päevast konditsiooni :) Õnneks on esimesed ööd läinud selles osas sujuvalt.
Kaks. Võimalikud ja võimatud tervisehädad - lõikuvad hambad, ootamatu palavik, nohu või lausa midagi rammusamat. Kõik need on asjad, mis viivad tavaliselt enda kasutuses oleva aja miinimumini. Kuigi uneaega saab sellistel puhkudel juurde, tuleb ärkvel olles anda lapsele rohkem tähelepanu - on see mõni meditsiiniline protseduur või lihtsalt kõrval olemine selleks, et mõtted vaevustelt värviliste raamatulehtede vahele või klotsidest ehitatud tornide taha ära kaoksid. Õnneks midagi sellist meil sel nädalal käimas ei ole (ptui-ptui-ptui!).
Aga skeptilise eestlasena lisan, et ärme hõiska enne õhtut - järgmises blogis vaatame üle, milliseks uus reaalsus tegelikult kujunes.
