Raul Rebase järelehüüe Lembitu Kuusele: Klapid pähe, mikrofon lahti ja tuld!

Delfi avaldab täismahus Lembitu Kuuse pikaaegse kolleegi ja hea sõbra Raul Rebase kõne, mille Rebane pidas legendaarse spordireporteri matustel.

Lembitu Kuuse oli pingestamise ja põnevustamise suurmeister. See oli tema kirg. Klapid pähe, mikrofon lahti ja tuld! Võit, kaotus, lootus, kurbus, ärevus, hääl üles-alla – see oli Lembitu Kuuse. Miks ta selliseks sai, ei tea - aga märgid, et see on tema loomus, olid olemas varakult.

Ligi 50 aastat tagasi sattusime koolinoorte spartakiaadil Rakvere rajooni koondislastena pikkadele juttudele. Mäletan, kuidas ta üritas mulle selgitada fiiberteiba toimimise matemaatilisi aluseid. Ma aru ei saanud, aga oli väga huvitav. Juba siis oskas ta asjad huvitavaks rääkida, kuigi olen kindel, et sel ajal ta ajakirjaniku ametist üldse ei mõelnud.

Ta oli koolide priimus, lootustandev matemaatik. Üks tema kaasõpilane ülikoolist kirjutas mulle alles paar päeva tagasi, et Lembitut võib tema kvalifikatsiooni järgi julgesti ka matemaatikuks nimetada.

Mis hetkel tal see krõks läbi käis ja ta ajakirjanduse ja spordi suhtes heas mõttes hulluks läks, ei tea. Koos operaator Ilmar Loomanniga tegid nad Tartu stuudios vist tuhandeid reportaaže sajast valdkonnast. Sel ajal kujunes välja ka tema stiil, ta oli universaal, tegi kõike.

Lõpuks lõi sport siiski läbi. On vale ettekujutus, nagu oleks Lembitu teinud otseülekandeid igaviku. Suurde eetrisse, üllatus üllatus, sai Lembitu alles 43-aastaselt 1994. aasta Lillehammeri mängude eel ja ajal. Siis sai ta oma isiksuse rahva eest lahti teha, et klapid pähe, mikrofon lahti ja tuld. Ja lõpuni välja.

Selles asjas olid nad Toomas Ubaga väga sarnased, mõlemad kirglikud ja mõlemad lõpuni välja. Mõlemat ühendas ka erakordne huvi suusatamise vastu. Toomas alustas, Lembitu lõpetas.

Ma ei väsinud teda kiitmast teene ees, mida ta tegi mulle Nagano mängude ajal. Tema tegi ülekandeid, mina olin Euroopa Ringhäälingute Liidu murdmaasuusatamise Euroopa koordinaator. Igal hommikul tegin nagu palverännaku Lembitu juurde, kes siis ennustas, mis täna juhtub ja kellele tähelepanu pöörata. Kandsin tema prognoosid Euroopa ajakirjanikele edasi ja kuna need olid jahmatavalt täpsed, siis sain teenimatut eksperdikuulsust. Mul oli kogu aeg tunne, et ta teadis suusatamisest rohkem, kui eetris rääkis.

Tour de France tõi esile veel ühe Lembitu erilise tahu. Ta tegi sellest võistlusest selle, mis ta on – ehk ajaloo, kultuuri ja spordi kauni ühenduse. See oli temalt suur ettevalmistustöö, ja näe, on meeles….

See, millest nüüd räägin, ei ole lihtne rääkida. Me kõik olime selles osalised, tema võitlus oma elu ja oma loo eest toimus ju meie silma all, rohkem kui neli aastat. Me panime tähele mingeid muutusi tema välimuses, aga kui ta oli eetris, siis oli ta jälle optimism ja elurõõm ise. Et klapid pähe, mikrofon lahti ja tuld! Missugust vaimutugevust nõuab, et rahva ees haigusest niimoodi üle olla, on raske ette kujutada. Tean paljusid, kes Lembitust esimesena asjana meenutavad just tema viimaste aastate võimast võitlust. Ja paljud mõtlevad, et kui minu päev tuleb, kas ma suudaks sama? Olla niisama väärikas.

Mida sel hetkel öelda omastele? Selleks puhuks ei ole häid lauseid välja mõeldud. Kui siis ehk seda, et te pole üksi, teiega koos on täna tuhanded, pigem kümned tuhanded. See on võimalik ainult juhtumil, kui rääkiv inimene ei räägi ennast inimeste südamest välja, vaid sisse. Ja kui sa juba seal oled, jääd kauaks. Lembitu andis endale selle saatuse, see on uhkust tekitav saatus. Jäägu meile mälestuseks see teadmine.