AASTA TOP: Lõppeva spordiaasta 10 suuremat saavutust ja valusamat tagasilööki
Saavutuste TOP-i 10. koht: Ott Kiivikase karjääri parim hooaeg
Eesti esikulturistil Ott Kiivikasel on selja taga elu üks tihedamaid ning päris kindlasti kõige edukam hooaeg. Mais krooniti ta Hispaanias kuni 85 kg kaaluvate meeste seas Euroopa meistriks, kulturismi maailmameistrivõistlustelt tuli Kiivikas tagasi neljanda kohaga, alles hiljuti San Marinost Mr. Olympia Amateur võistluselt kullaga.
Suurematest tiitlitest väärivad märkimist veel Ben Weider Legacy Cupi ja Arnold Classicu hõbemedal ning ära ei tasu unustada ka 18. Eesti meistritiitlit. Seejuures tuleb vaadata ka mehe passi, kus vanuse koha peal on juba üsna soliidne 39. Ise peab ta end olevat elu parimas vormis!
9. koht: Rein Taaramäe etapivõit Itaalia velotuuril
28. mail oli meie Vändra rattaproff kõige tugevama jalaga. Suurtuuride hulka kuuluval Giro d'Italial, kus kõik ässad koos, võitis Rein Taaramäe velotuuri eelviimase ja kõige raskema, 134 km pikkuse etapi.
Olles päev läbi koos Tanel Kangertiga kuulunud üheksamehelisse jooksikute gruppi, pani Taaramäe otsustava käigu sisse tosin kilomeetrit enne lõppu ning kaaperdas sellega ainuisikuliselt Eurospordi otse-eetri.
Viimases tuurieelses mäestikulaagris kogus Taaramäe võhma ja kilomeetreid just nendel samadel tõusudel, mistõttu oskas ta kõige paremini tol päeval jõuvarusid jagada. "See oli Eesti võit!" kuulutas Taaramäe Facebookis. "Kõige suurem osa selles võidus oli siiski Vändral ja meie treeneril Erich Perneril."
8. koht: Mart Seimi EM-i pronks
Houstoni tõstmise MM- hõbemedalist Mart Seim kerkis juba järgmisel tiitlivõistlusel, Norras toimunud Euroopa meistrivõistlustel taas poodiumile, võites üliraskekaalus (+105 kg) pronksmedali. Lisaks teenis ta väikese hõbemedali tõukamises.
"Eesti karu ärkas talveunest ja täiendas medalikollektsiooni EM-pronksiga" pealkirjastas kohal viibinud Märt Roosna Seimi saavutusest rääkiva loo. Poodiumi pildistamiseks manas karu näole küll naeratuse, kuid tulemusega 424 kg (14 kilo vähem kui MM-il) ta rahule ei jäänud.
"Ilmselgelt ei jää ma tulemusega rahule. Mul ei olnud parimat päeva. Samas olla kolmas kord tiitlivõistluse medalil pole ju paha. Ma ei ole lihtsalt veel teinud piisavalt klassikalist tõstmist ja pole head tunnetust. Enne olümpiat saab teha kolm kuud klassika ettevalmistust," avaldas Seim lootust, et püsib Rio de Janeiro olümpial taas medalikonkurentsis. Paraku piirdus ta seal seitsmenda kohaga.
7. koht: Eesti võrkpallikoondise Euroopa liiga võit
2. juulil kirjutati Eesti võrkpalliajalukku uus peatükk. Kunagi varem ei olnud me võitnud Euroopa liiga kudlmedalit ega pääsenud kõige vägevamate sekka Maailmaliigasse. Bulgaarias Varnas toimunud tunriir kulmineerus esikohamänguga, kus Eesti alistas Makedoonia 3:0 (19, 13, 23).
"Eesti võrkpallurid on täiesti uskumatud tüübid! Maailmaliigasse pääs on olnud minu ja tegelikult kogu meeskonna unelm! Näitasime nii eelmise aasta EM-il kui ka tänavu sõprusmängudes, et suudame Euroopa tippude vastu mängida nagu võrdne võrdsega," rõõmustas koondise peatreener Gheorghe Cretu.
Maailmaliiga stardib järgmise aasta juunis. Eesti peab kaks alagrupiturniiri, millest teine toimub 9.-11. juunini meie kodus. Esmalt tuleb Eestil rinda pista Monetenegros toimuval turniiril 2.-4. juunini võõrustajate kõrval Tuneesia ja Taipeiga, koduväljakul saame kostitada Kreekat, Katari ja Venetsueelat.
6. koht: Võrkpallikoondis pääses taas EM-ile
9. oktoobril tõi võrkpallurite heitlus lõunanaabritega Tondiraba jäähalli täismaja publikut ja Eesti võttis otsustavas play-off mängus Läti üle võimsa 3:0 (20, 19, 16) võidu. Eesti neljandale finaalturniirile pääsule aplodeerisid lõpuvile kõlades isegi lätlased.
Mängu kaalukust näitavad kasvõi juba kohalviibijad. 5681 pealtvaataja seas istusid peaminister Taavi Rõivas, kultuuriminister Indrek Saar ning loomulikult võrkpalliliid president Hanno Pevkur. Meelt tulid lahutama ka jalgpallikoondislased eesotsas Martin Reimi, Ragnar Klavani ja Konstantin Vassiljeviga.
"Superhea tunne oli sellise publiku ees mängida! Õnneks ei pidanud keegi halva emotsiooniga ära minema," tegi võistkonna teenekas kapten Kert Toobal fännide ees suure kummarduse.
Tuleva aasta augustis toimuval EM-finaalturniiril tuleb Eestil rinda pista korraldajamaa Poola, Serbia ning Soomega. Esimene on valitsev maailmameister ja teine värske Maailmaliiga võitja.
5. koht: kergejõustiklaste positiivne üllatus olümpial
Rio de Janeiro olümpiamängud näitasid, et Eesti kergejõustikutipud kuuluvad vaieldamatult maailma eliiti. Ksenija Balta ja Rasmus Mägi kuues koht olid tulemused, mida need sportlased sisimas lootsid saavutada, kuid kindlasti ei pannud toetajad neile nii kõrgeid ootusi peale.
Teha olümpia kergejõustikukatlas isiklik ja Eesti rekord on juba iseenesest väärt tegu - sellega sai Rasmus Mägi hakkama finaalis (48,40) ja poolfinaalis (48,54). Finaalis 6.79 hüpanud Baltat jäi Eesti rekordist lahutama vaid kaheksa sentimeetrit.
4. koht: Ott Tänak ühes meeskonnas Sebastien Ogieriga
Jõuamegi otsaga aasta suurimate lepingute juurde. Esmalt rõõmusõnum rallimaailmast, mis oli avalik saladus juba paar nädalat, kui sai ametlikuks alles möödunud nädalal - Ott Tänak ja neljakordne maailmameister Sebastien Ogier on tuleval aastal M-Spordi põhisõitjad!
Mõelda vaid - Ogier ja Tänak saavad istumise alla praktiliselt identsed autod ning omavad võrdset võimalust võidelda kõige suuremate tiitlite eest. Kuuldavasti on ka uue generatsiooni Ford WRC väga kiire. Erinevaid pakkumisi kaalunud ja autosid testinud Ogier võib seda isiklikult kinnitada.
Kui Tänaku siirdumine Dmackist tagasi M-Spordi ridadesse näis olevat kokku lepitud juba hooaja teises pooles, siis Ogier jäi ootamatult töötuks alles viimase etapi eel, mil Volkswagen WRC-sarjast taandumisest teatas. M-Spordi tiimipealik Malcolm Wilson kuulutas kohe, et Ogieri allkirja saamine saab tema prioriteediks number üks ning karta võis, et keegi peab talle seetõttu oma koha loovutama.
Seda rõõmustavam oli Eesti rallisõpradel lugeda, et Ogierile ei pidanud ruumi tegema mitte Tänak, vaid hoopis norralane Mads Östberg ja prantslane Eric Camilli. Britt Elfyn Evans jätkab karjääri DMACK-i tiimis.
3. koht: Ragnar Klavani siirdumine Liverpooli
Ühe Viljandist pärit jalgpalluri siirdumine maailma ühte suurimasse klubisse Inglismaa Premier League'is on ikka uskumatu muinasjutulugu ning tundub tänini Klavanit Liverpooli särgis telekast vaatavatele fännidele üsna uskumatu.
Aga see juhtus päriselt. 20. juuli oli päev, mil Liverpool teatas Eesti koondise keskkaitsjaga kolmeaastase lepingu sõlmimisest. 5 miljonit eurot, mis Saksamaa klubile Augsburgile maksti, tähistab Eesti rekordit, kuid Liverpoolile üht igati soodsat tehingut.
Esimene väravgi uue klubi särgis ei lasknud end kaua oodata. 20. septembril sahistas Klavan võrku Inglise liigakarika kolmanda ringi mängus Derby County vastu, mille Liverpool 3:0 võitis. Inglise meistriliigas eestlane veel algkoosseisu ei kuulu, kuid on pingil keskkaitsjatest Jürgen Kloppi esimene valik, mis esimese aasta kohta nii suures liigas pole sugugi paha staatus.
2. koht: Kelly Sildaru võit X-mängudel
29. jaanuaril purustas Delfi TV kõik senised spordiülekannete vaatajarekordid, sest kümned tuhanded ekstreemsspordifännid olid hilisest kellaajast hoolimata naelutanud ekraanide ette jälgima X-mänge, mida eestikeelsete kommentaaridega varem kunagi üle pole kantud. Polnud ju ka põhjust.
Kõigest 13-aastane Tallinna piiga näitas koha kätte kõigile freestyle suusatamise legendidele ja võitis ülekaalukalt pargisõidu kuldmedali. Varjusurma vajunud Eesti suusatamine sai päästetud! Sotsiaalmeedia hullus. Hilisõhtul jälgis võistlust, silmad krõllis, isegi Eesti Vabariigi peaminister.
Sildaru mitte ainult ei võitnud ekstreemspordimaailma mainekaimat võistlust, vaid püstitas suisa rekordi, olles kõigi aegade noorim talviste X-mängude kuldmedalist läbi aegade.
Saavutuste TOP-i 1. koht: Eesti neljapaadi olümpiapronks
Eesti sõudmise Pühaks Lehmaks ristitud neljapaat sai lõpuks kätte selle, mis neli aastat tagasi Londonis napilt käest libises - olümpiamedali. Nagu asjaosalised ise ütlesid, pole autasu värvus oluline. Peaasi, et ära tuli!
Pronksmedal oli Kaspar Taimsoole, Allar Rajale, Tõnu Endreksonile ja Andrei Jämsäle sel päeval absoluutne maksimum. Selles pole kahtlustki. Kui kolm meest suutsid end finišijärgselt nii palju koguda, et said omal jalal paadist välja ja mõned meetrid edasigi ajakirjanike ette astutud, siis Raja sõitis end sõna otseses mõttes pildituks.
Raja andis kommentaare alles pärast medalitseremooniat: "Andsin endast kõik juba 1700 meetril ära. Edasi juhtus ainult see, mis saab toimuda olümpiamängudel. Ei oska öelda, mille arvelt see tuleb - kui on, siis lihtsalt tuleb. Kogu meeskond aitas kaasa, teadsin, et keegi ei anna ühelgi tõmbel hinnaalandust, vastutustunne oli sees ja medalilõhn õhus. Ei uskunud, et nii kapsas võiksin olla."
Tagasilöökide TOP-i 10. koht: Margus Hundi nigel hooaeg
Kolmandat aastat Ameerika jalgpalli profiliigas NFL mängiva Margus Hundi aasta on olnud kõike muud kui edukas. Sel hooajal on eestlane osalenud 12 mängus ja saanud kirja 13 vastaste ründaja peatamist (tackle), kuid mitte ühtegi sack'i (mängujuhi peatamist).
Lisaks käib kehvasti ka Cincinnati Bengalsi käsi. Lootused play-off'i minetati sisuliselt pärast 11. vooru. Tänaseks on klubil kirjas 5 võitu, 7 kaotust ja 1 viik, mis annab neile enda konverentsis 16 meeskonna seas alles 12. koha.
Asjatundjate arvates on praeguse Bengalsi koosseisu aeg läbi ning järgmisel hooajal hakatakse üles ehitama uut meeskonda. See tähendab ilmselt, et ka 29-aastast Hunti ei hakata kinni hoidma ning eestlane peab endale leidma uue klubi ja elukohta vahetama.
9. koht: Eesti - Bosnia 0:5
Öeldakse, et turniiri esimene heitlus määrab suuresti ära selle edasise käekäigu. Tänavu peab see kahjuks eriti paika jalgpallikoondise puhul, kes pidi 2018. aasta MM-valiksarjas kohe esimeses mängus tunnistama võõrsil Bosnia ja Hertsegoviina 5:0 paremust.
Nagu kaheksa aastat tagasi samas kohas, Zenicas, mindi esimese 45 minuti järel riietusruumi puhkama seisul 0:2, kuid lasti teisel poolajal mast täiesti maha ja endal puur täis lüüa.
Magnus Pehrsson teatas pärast lõpuvilet kohapeal viibinud Eesti ajakirjanikele, et ei kavatse tagasi astuda, kuid nädalapäevad hiljem tehti see otsus tema eest ära. Rootslasele anti hundipass ning uppuva laeva tüüri võttis üle koondise rekordinternatsionaal Martin Reim, kes - olgu juba vihjena ette öeldud - paraku samuti meie altminekute TOP-i mahtus.
8. koht: Murdmaasuusatajad 1000 päeva MK-punktita
2. detsembril möödus 1000 päeva ajast, mil mõni Eesti distantsisõitja tuli murdmaasuusatamise MK-sarjas punktikohale. Viimati saadi "silmad pähe" 2014. aasta 8. märtsil, kui Algo Kärp tuli Holmenkolleni 50 km sõidus 16. kohale.
Kaks viimast hooaega on jäädud kuivale. Üksikuid eredaid hetki on pakkunud vaid sprinterid. Distantsisõitjatel on tänaseks peetud käesoleva hooaja viis sõitu ja punktitabelis endiselt ümmargune null. Kõige lähemale punktikohale jõudis Raido Ränkel Kuusamo MK-etapi 15 km klassikasõidus, kui sai 54. koha. Punktid jäid aga 50 sekundi kaugusele.
Miks Eesti suusatajail distantsisõit ei suju, seda Ränkel puusalt pakkuda ei osanud. "Hoobilt, ilma analüüsita, on keeruline hinnangut anda. Samas usun ma, et toome sel talvel punktid siiski ära," ütles ta.
Jääme ootele!
7. koht: Anett Kontaveidi 6:7, 6:7 kaotus Venus Williamsile
Eesti hetke parim tennisist Anett Kontaveit pudenes tänavu kõigil neljal suure slämmi turniiril konkurentsist avaringis. Loos tõi alati vastasteks asetatud mängijad, kuid eestlanna ei andnud kordagi lahinguta alla.
Kõige kibedam oli Prantsusmaa lahtiste kaotus maailma 11. reketile Venus Williamsile, kes pidi võiduks higistama kaks pikka setti ja sai edasi skooriga 7:6 (5), 7:6 (4).
"Pettunud olen ikka, kaotus on kaotus, aga ma ei saa oma mängu üle nuriseda. Jõudsin mõlemas setis võidule nii lähedale, aga paar tähtsamat punkti läksid ikka talle. Miks, on väga keeruline öelda. Kerget pinget tunned sellistes mängudes ikka, aga ma ei arva, et see mingil moel segas või määravaks sai"" rääkis Kontaveit telefoniintervjuus Delfile ja Eesti Päevalehele.
6. koht: Heiki Nabi jäi Rios medalita
Kahekordne maailmameister ja Londoni olümpiahõbe Heiki Nabi lootustele nelja aasta tagust saavutust korrata mõjus laastavalt juba Rio olümpia loos, mis tõi esimese ringi vastaseks kahekordse olümpiavõitja Mijain Lopez Nuneze Kuubalt. Kindel 0:3 kaotus.
Kuna kuubalane jõudis finaali, sai Nabi jätkata lohutusringis pronksi püüdmist. 114-kilone hiidlane alistas miinusringis tuttava rootslase Johan Magnus Eureni, kelle Nabi ka Londonis selili surus, aga venelasest kahekordse juunioride maailmameistri Sergei Semjonovi vastu ta pronksimatšis rohtu ei leidnud. Nabi kaotuse murdepunkt oli teise perioodi Semjonovi tagavöö heide, mis andis venelasele viis punkti ja kindlustas 6:0 võidu.
"Tegin vea, kui lasin end parteris tõsta ja visata. Samas jäi murdosa sekund puudu, et oleksin varem ise venelase püstimaadluses parterisse surunud, ta oli juba all, aga ronis imekombel välja. Saanuks ma ta alla ja 2 punkti, olnuks hoopis teine matš. Minu pläkk, venelane kasutas selle ära, tubli poiss!" tunnustas Nabi vastast ja vabandas toetajate ees: "Vabandan kõigi ees, sest tean, et olen võimeline paremaks."
5. koht: korvpallitipud vedasid koondist alt
Suvel Euroopa meistrivõistluste valiksarja mänge pidanud Eesti korvpallikoondis sai ettevalmistusperioodil ühe valusa uudise teise järel. Vigastuse tõttu jäid koondise nimekirjast välja Gregor Arbet, Janar Talts, Tanel Sokk ja Gert Dorbek, kuid hoopis teistel põhjustel ütlesid Tiit Soku kutsele "ei" meie ainsad Euroliiga kogemustega mehed Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene, kes otsustasid vormi hoida klubihooajaks.
Kangur oli vähemalt aumees ja saatis kaaslastele ja fännidele vabandava kirja: "Minu loobumise peamine põhjus on tervislik. Olen seljaga hädas olnud aastaid ning 11 kuud koormuse all on minu vanuses juba seljale liiga palju. Tuleb natuke rahu anda. Samas ma ei välista sugugi, et osalen koondise eest lähemas tulevikus või järgmises tsüklis."
Kõige kurvem on, et alagrupp, kuhu Eesti kuulus koos Valgevene, Poola ja Portugaliga, oli tegelikult mängitav, kuid mitte selle koosseisuga, kes lõpuks rindele saadeti. Tulemus: kolm võitu ja kolm kaotust ning 2017. aasta EM-ilt eemale jäämine. Kõigele lisaks peab Eesti FIBA uue kalendrisüsteemi tõttu alustama võitlust "mudaliigast" pääsemise nimel. Kui sinna siiski langetakse, on meie järgmine võimalus kuhugi pääseda alles 2021. aasta EM.
Ei pea vist rõhutama, et järgmisel koondisesuvel, kui kohtutakse Kosovo ja Makedooniaga vajame rivvi kõiki meie paremaid mängijaid. Eranditult!
4. koht: epeenaiskonna kaotus OM-i medalimatšis
Eesti pidi kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt Rio de Janeiro olümpialt tooma koju üheksa medalit. Epeenaiskonna auraha näis olevat nende seas üks kindlamaid. Kuid Irina Embrich, Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja varuvõistleja Kristina Kuusk pidid pronksimatšis alla vanduma Venemaale 31:37.
Embrich tegi matšile korraliku alguse, kuid Beljajeva ja Kirpu ei olnud minimatšides oma ülesannete kõrgusel ja vahe tuli sisse. Viimases vahetuses suutis Irina Embrich venelannadest kolme torke kaugusele jõuda, kuid lõpus kõiki riske võttes medalit siiski ei tulnud.
Nooremate kolleegide puudustele viitas selgesti ka Embrich: "Tavaliselt on nii, et kui ühel ei lähe, toovad teised kastanist tulest. Täna aga koostöö ei sujunud kahjuks. Kaaslased ei näidanud maksimaalset vehklemist. Raske on võita, kui kaks ära vajuvad. Ilmselt kõrbesime läbi.
3. koht: Martin Kupperilt rööviti medal
Kui Martin Kupper Rio olümpia kergejõustikuareenil kettaheitevõistluse viimasel katsel töövahendi 66.58 meetri peale lennutas, tõusis ta sellega hõbemedalikohale. Tribüünidelt hakati juba otsima inimest, kes enda Eesti lipu loovutaks.
Paraku suutsid sellest järgnevalt kaugemale heita nii sakslane Daniel Jasinski (67.05) kui ka eelviimasena heitnud Christoph Harting (68.37). Medalimõtted tuli kähku peast pühkida ja püüda kuidagi tublist neljandast kohast rõõmu tunda.
"Emotsioonid viimase heitevooru ajal olid hullumeelsed. Ja viimane voor oli ise hullumeelne. Korraks olid medalimõtted peas, kuid paraku on sport selline, ehk liiga vara ei tasu hõiskama hakata. Ei uskunud, et võistluse lõpp sääraseks kisub," nentis Kupper.
2. koht: Jalgpallikoondis kaotas Belgiale 1:8
13. novembril sai Martin Reim Eesti jalgpallikoondise peatreenerina esimesed tõsised triibulised. Arvata võis, et raskeks läheb, aga et me Brüsselist sellise "kolakaga" tagasi tuleme, uskusid vähesed.
"Punased kuradid" läksid juba 25 minutiga 3:0 juhtima ning 30. minutil vähendas Henri Anier kaotusseisu 1:3-le. Teine paha periood oli 62.-68. minutini, mil Mihkel Aksalu pidi veel kolm palli järjest võrgust noppima, üks neist oli Ragnar Klavani omavärav.
Kaheksa sisse lastud väravat tähistab Eesti kõigi aegade valiksarja negatiivset rekordit. Katastroof, krahh, häving ja kõik kurjad sõnad korraga.
"Olen kurb, pettunud ja vihane enda ja kogu selle õhtu peale. Mul on väga kahju. Jätan endast koondist esindades alati kõik väljakule. Esindan oma riiki ja selline kaotus on väga valus. Olen tervet Eestit ja fänne alt vedanud," ütles Liverpooli keskkaitsja ausalt peeglisse vaadates.
Loodetavasti said aega peegliga kahekesi jääda ka teised platsil käinud vutimehed ning sellist fopaad enam kunagi ei juhtu.
Tagasilöökide TOP-i 1. koht: Rehvipurunemine nurjas Tänaku Poola ralli võidu
Poola ralli esikoht pidanuks kiiruse poolest kuuluma Ott Tänakule, kuid kahjuks pole selles spordis kunagi midagi enne selge, kui tagumised rattad on viimase katse finišijoonest üle.
Enne eelviimast kiiruskatset juhtis Tänak norralase Andreas Mikkelseni ees 18,6 sekundiga, kuid siis purunes eestlasel katse alguses rehv. Ralli lõpuks oli kaotussekundeid kogunenud 26,2.
Dramaatilise lõpplahenduse eest pärjati Tänakut hooaja lõpetamisel "Maagilise hetke" auhinnaga. "Teine koht pole midagi väärt! Kogu see töö, mis me sellesse panime ja siis võetakse sult kõik ära. See on liiga raske," ütles Tänak ralliraadiole läbi nutu.
Maailmameister Sebastien Ogier võttis Tänaku katse finišis õlgadele kui selle ralli tegeliku tšempioni. Publik juubeldas. Tänak lehvitas kaameratele. Tõepoolest maagiline hetk.
