NBA hooaja esimene veerand läbi: 7 suurimat üllatust ja pettumust
Oktoobris alanud NBA hooaeg on jõudnud sinnapaika, et suuremal osal tiimidest on mängitud pisut üle 20 kohtumise - veerand hooaega on seljataga, kolm neljandikku ootab veel ees. Juba praegu saab aga teha esimesi järeldusi erinevate meeskondade käekäigu kohta.
Alljärgnevalt toon järjekorras välja seitse suurimat üllatust-pettumust, mida senine sündmuste käik minule pakkunud on.
7. Rocketsi jookse-viska... töötabki
Kui Houston Rockets tõi suvel uueks peatreeneriks 66-aastase Mike D'Antoni, olid meeskonna fännid väga kahtleval seisukohal. Hoolimata sellest, et D'Antoni oli eelmise kümnendi keskel Steve Nashi, Amar'e Stoudemire'i, Shawn Marioni ja teistega koos üliseksikat korvpalli mänginud Phoenix Sunsi edu taga, olid tema viimased tööotsad New York Knicksis ja Los Angeles Lakersis olnud selgelt ebaõnnestunud. Kõigele lisaks tahtsid fännid, et meeskond oma liidri James Hardeniga eesotsas ka kaitses pingutama hakkaks - D'Antoni on aga teada-tuntud kui juhendaja, kes rõhub just ründemängule ning jätab kaitseskeemid oma assistentide hooleks.
Kõige selle juures on Rocketsi mäng vähemalt hooaja alguses ootusi ületanud - kui meeskonnale ennustati ehk mõnda võitu üle 40, siis praeguseks ollakse 17 võidu ja 7 kaotuse juures lausa 58 võidu kursil. Harden saab mängus keskmiselt kirja 28 punkti ja 11 resultatiivset söötu ning Rockets viskab 111,6 silma - sellest enam laob vastaste korvi vaid Golden State.
Kuus võitu järjest ning sihik kindlalt play-off'i suunas. Houston, meil ei ole probleemi.
6. Dallas Mavericksi totaalne mandumine
Pean tunnistama, et erinevalt paljudest ei lootnud mina Dirk Nowitzkilt ja Mavericksilt enne hooaja algust play-off'i jõudmist, kuid nii kõva äralangemist poleks ka mina osanud oodata. Valdavalt play-off'i piirile prognoositud Dallas on hetkel viie võidu ja 18 kaotusega kogu liigas kõige nigelama käekäiguga meeskond. Isegi Philadelphia 76ers on suutnud kuus võitu kokku kraapida.
Ühest küljest on probleemiks kahtlemata vigastused - Nowitzki on tänavu teinud kaasa vaid viies mängus, samuti on laatsaretiga erinevatel aegadel liitunud ka J.J. Barea, Devin Harris, Deron Williams ja Andrew Bogut, kuid teisest küljest ei ole selline asjade käik sugugi liialt üllatav. Kõik mainitud mehed on vähemalt 32-aastased ning selgelt oma parimate päevade vormist isegi tervena kaugel. See, et sellised mängijad vigastada saavad, ei tohiks tulla kellelegi üllatusena.
Golden State Warriorsis sisuliselt rollimängijaks olnud Harrison Barnes ei ole veel võimeline kogu meeskonda oma turjale võtma. Ka ükski teine Mavericksi mängija pole suutnud tänavu ennast ületada, snaiper Wesley Matthewsi hooaeg oli algselt allapoole igasugust arvestust ning on alles nüüd kursi paremuse poole võtnud. Isegi tunnustatud peatreener Rick Carlisle ei suuda meeskonda sellisest august välja tuua ning ilmselt oleks mõistlik suvel toodud Bogut võimalikult kiiresti mõne tiitlipretendendi ridadesse vahetada, et vastu saada noormängijaid või draftivalikuid. Nowitzki jaoks on aga ilmselt tegu hüvastijätuhooajaga.
5. Knicksi ja Bullsi hea hoog
New York Knicks ja Chicago Bulls olid Idakonverentsis kaks meeskonda, kelle suvised liigutused tekitasid ehk kõige enam küsimusi. Knicks tõi meeskonda Carmelo Anthony ja Kristaps Porzingise kõrvale just endised Bullsi staarid Derrick Rose'i ja Joakim Noah', Bullsiga liitusid aga pikalt Miami Heati esindanud, kuid sealse peamänedžeri Pat Rileyga tülli pööranud Dwyane Wade ning viimastel aastatel küllaltki heitlikku vormi näidanud mängujuht Rajon Rondo.
Bullsi puhul võib küll esmapilgul tunduda, et mõlema mehe puhul on tegu kõva nime ja hea täiendusega, kuid kriitikud olid varmad välja tooma tõsiasja, et ei Rondo, Wade ega ka Bullsi liider Jimmy Butler ole head kaugviskajad - tänapäeva NBAs on aga raske näha, et sellise ülesehitusega meeskond edu suudaks saavutada. Nii Rondo kui Wade vajavad kasulik olemiseks seda, et pall oleks nende käes, samuti peaks rünnakul oma koha leidma Butlerile. Kuidagiviisi on Bulls oma skeemid aga tööle saanud ning jaanuaris 35-aastaseks saav Wade mängib isegi paremini kui eelmisel aastal Miamis, olles suvel ka enda kolmepunktiviskeoskuse viinud vähemalt tasemele "enam-vähem".
Kumbki meeskond ei tundu tegelikult siiani oma uuenenud näo juures selline, mis peaks play-off'is kõvasti ilma tegema - kuid hooaja algus on mõlema satsi jaoks kahtlemata lootustandev. Knicksil on 14 võidu kõrval kirjas kümme kaotust (võrdluseks: eelmine hooaeg lõpetati 32-50), Bullsil 13 võitu ja kümme kaotust. Altpoolt on küll mitu meeskonda hooga peale tulemas, kuid praeguse seisuga on nii Knicks kui Bulls oma koha play-off'is välja teeninud.
4. Võimsad individuaalsed statistikanumbrid
See hooaeg on statistikasõpru erutanud tavapärasest tunduvalt enam. Kui viimastel aastatel tundus, et NBA liigub järjest meeskondlikuma mängu suunas, kus üksikute staaride panused box score'is jäävad üha tagasihoidlikumaks.
Selle asemel on lahti läinud paras kolmikduublimaania. Ilmekas tõsiasi - hooajal 2011-12 tehti kogu liigas põhihooaja peale kokku 18 kolmikduublit, sel hooajal on Russell Westbrookil üksi kirjas 12 ning kogu liigal vähem kui kolmandiku põhihooaja järel 26. Westbrook on endiselt kursil, et olla Oscar Robertsoni järel teine mängija ajaloos, kes suutnud hooaja keskmiste näitajate arvestuses triple-double kokku panna.
Kui 2011. aastal võitis Kevin Durant parima punktitooja tiitli, visates keskmiselt mängust 27,7 punkti, siis tänavu jääks Durant vähemalt praeguse seisuga selle saldoga välja isegi esikuuikust. Nii Westbrook kui Anthony Davis toovad oma tiimile keskmiselt üle 30 punkti mängus, maagilisest tähisest ei jää kaugele ka DeMarcus Cousins, DeMar DeRozan, James Harden ja Damian Lillard.
Lisaks kõigele on mitmed mängijad püstitamas uusi isiklikke või kogu liiga rekordeid rünnakuefektiivsuse osas. Näiteks Golden State Warriorsiga liitunud Kevin Duranti viskeprotsendid on tema koormuse juures endiselt ülimalt muljetavaldavad, olgugi et viimaste mängudega on need isegi pisut alla läinud.
3. Los Angeles Lakersi feel-good-story
Pole Kobe Bryantit ja treenerit Byron Scotti, pole probleemi. Lakersi verinoor tuumik on eelmise hooaja košmaari seljataha jätnud ning olgugi et sügise kena hoogu ei suudeta kevadeni säilitada, on selge, et meeskonnas on toimunud põhjalik taaskäivitus. Golden State Warriorsi abitreeneri kohalt Lakersi number üheks siirdunud vaid 36-aastane Luke Walton on süstinud noortesse enesekindlust ning pannud tantsima isegi vanad karud. Kuidas muudmoodi kirjeldada Nick Youngi digimuutumist efektiivseks ja heaks mängijaks ning seda mitte ainult rünnakul gertkullamäelikke kolmeseid loopides? Tänavune Lakers on üks tõsiselt vahva punt.
Olgugi et vigastustelaine tõttu on nende ridade kirjutamise ajal kuus mängu järjest kaotatud, on Walton hooaja algusega tõestanud, et tema sähvatus Warriorsis (peatreener Steve Kerri tervisemurede tõttu juhendas Walton Golden State'i mullu pool põhihooaega ning viis selle jooksul meeskonna NBA hooaja alguse rekordit tähistava 24 järjestikuse võiduni) ei olnud sugugi mitte juhuslik. Ta on pannud mehed mängu nautima ja seda hoolimata sellest, et Lakers ei pretendeeri veel kõrgetele kohtadele ning kaotab tunduvalt sagedamini kui võidab.
Mängujuhist D'Angelo Russellist saab asja, suur äär Julius Randle mängib aeg-ajalt nagu noor Moses Malone ning isegi Timofei Mozgovi hiigelleping ei tundu enam nii suure veana. Paraku ei saa sama öelda Luol Dengi kohta, kes näib väljakul ülejäänud meeskonna kõrval välja kui võõrkeha.
Kõige vingemalt on aga näidanud ennast Lakersi pink. Lou Williams püstitas hiljuti NBA rekordi, visates nelja mänguga pingilt tulles 137 punkti (34,25 mängu kohta!), drafti teine valik Brandon Ingram on hoolimata oma kriipsujuku-füüsisest kaitses üllatavalt osav ning Jordan Clarksoni ja eelmainitud Nick Youngi panus on samuti olnud vägev. Pange vaid nii edasi, Lakers!
2. Minnesota nadi käiguvahetus
Kui noortest talentidest pungil Minnesota Timberwolvesi treeneriks toodi suvel kogenud kaitsespets Tom Thibodeau, eeldasid paljud, et meeskond teeb sel hooajal tõelise sammu edasi. Mullu 29 võitu ja 53 kaotust teeninud meeskonnalt oodati tänavu play-off'i murdmist, optimistlikumad rääkisid isegi 50 võidu piiri alistamisest...
Reaalsus on Minneapolise huntidele kujunenud aga hoopis teistsuguseks. Kuus võitu ja 18 kaotust tähendavad seda, et meeskond on loodetud suure arenguhüppe asemel teinud paradoksaalsel kombel hoopis sammu tagasi. Mullu Kristaps Porzingise ees parimaks uustulnukaks valitud Karl-Anthony Townsi ning hooaeg enne seda sama au teeninud Andrew Wigginsi talendid on küll tohutud, kuid millestki jääb Minnesotal endiselt kõvasti puudu.
Järjest kõvema häälega räägitakse ebainimliku põrkega tagamängija Zach LaVine'i kellegi sobivama vastu vahetamisest, kuid seegi ei pruugi tingimata aidata. Timberwolvesil oleks tõenäoliselt edu saavutamiseks tarvis tiimi tuua vanemaid ja kogenumaid mängijaid - mullu täitsid seda tühimikku legendaarne Kevin Garnett, Andre Miller ning Tayshaun Prince, tänavu ei ole nendest meeskonnas enam kedagi alles.
1. Memphis Grizzlies!
Memphis on liiga vana. Memphis on liiga aeglane. Hirmkõvast kaitsest lähtuv mäng ei tööta enam, vähemalt mitte nende meestega. Peatreeneri Dave Joergeri vallandamine suvel oli viga. Grislid peavad oma meeskonnale tegema totaalse restardi. Need olid mõtted, mis suvel mitmetest ilmakaartest selle meeskonna suunas lendasid.
Käesoleva hooaja algus on aga tõestanud otse vastupidist. 17 võitu ja kaheksa kaotust on suurepärane seis pea igale meeskonnale, kuid Grizzliesi jaoks teeb selle ülimaks sürpriisiks tõsiasi, et pikemate vigastustega on väljas olnud nende kaks kõige suuremat palka teenivat mängijat, mängujuht Mike Conley ning väike äär Chandler Parsons.
Tugevast Läänekonverentsis on Memphis tõusnud kuue järjestikuse võiduga esikolmiku kannule ning seda hoolimata tõsiasjast, et hooaja esimese 25 mängu jooksul on vastastest keskmiselt visatud vaid 0,4 punkti enam. Viimastel aastatel meeskonna identiteediks saanud suur tahtmine ja kõva kaitsemäng töötasid viimati laitmatult isegi suure Warriorsi vastu, kes suutis David Fizdale'i hoolealustele visata vaid 89 punkti - see tähistab ülekaalukalt Golden State'i hooaja madalaimat skoori.
Kogenud Zach Randolphi algviisikust välja jätmine on olnud igati õnnestunud käik ning noored tagamängijad eesotsas Troy Danielsi ja Andrew Harrisoniga suudavad meeskonna liidrile Marc Gasolile pakkuda väärilist tuge. David Fizdale peaks praeguse seisuga olema võidujooksus aasta treeneri auhinnale selge liider. Kas Memphis suudab sellise hooga ka jätkata?
